2 viimast päeva veel ehk kokkuvõte aastast 2010

Kell on küll pool üks, kuid mul und ei ole ja mõtlesin, et alustan siis selle blogi kirjutamisega. Viimased 2 päeva on veel selle aasta lõpuni, kuid minu selleaasta lubadus, mille ma ise endale andsin, pole täitunud, kuid kes teab, kahe päevaga võib veel kõike juhtuda.
Alustan siis ikka jaanuarist - Kui ma õigesti mäletan, siis oli selle aasta alguses kohe Mireena sünnipäeva tähistamine tema maal, terve klass oli kutsutud, kuna tal esimesel jaanuaril sünnipäev, siis millalgi sealkandis ta seda ka tähistas. Järgmisena meenub jaanuarist Age sünnipäev, mis on 16. jaanuar, kuid ma ei mäleta selle tähistamisest vms küll midagi, ilmselt ta vist ei pidanudki seda. Nende sünnipäevadega jaanuari mälestused hetkel ka lõppevad.
Veebruar - Sõbrapäev ja vanaema sünnipäev. Üllatavalt vähe mäletan sellest kuust midagi, tavaliselt on mul ikka hea mälu, kuid nüüd tundub, et see seda siiski ei ole.
Märts - Mäletan seda kuud kui vaheaja kuud, eriti just sellepärast, et sellel vaheajal tegin lõpuks omale kauaoodatud keeleneedi ära, mis sellest, et emps nõus ei olnud, Kerli kirjutas vanema loa ja oligi asi korras. Nädal aega sõin ainult jäätist ja pudingut, vahepeal oli küll tunne, et aitab, nüüd võtan selle jublaka ära, aga kuna kõik läks nii nagu pidi, siis on see "jublakas" mul siiamaani kenasti alles.
Aprill - Vanaisa sünnipäev, Andra sünnipäev ja klassiga Rootsis käik. Eriti on meeles see Rootsi, juba sellepärast, et see mu esimene sõit laevaga oli ja laevas oli ka küllaltki tore. Kajutis olime Mireena, Greete, mina ja Kristiina. Lasime Mireena onul või kellelgi suure kasti GINi osta ning kui seda kinni maksma hakkasime ütles ta, et pole vaja, seega olime rahul, et ei pidanud nii s*tta jooki ise kinni maksma, kuna see ei läinud eriti kellelgi alla ja siis müüsime neid seal laevas teistele odavalt maha. :D Eriti tore oli see, et kui Rootsist tagasi tulime, käis bussipeal mingi raadio, kui ma ei eksi, siis Star FM, käimas oli sõnumimäng kus loositi 2 piletit Prahas toimuvale Black Eyed Peas'i kontserdile. Täiesti lambist, ise poolunine, saatsin sinna sõnumi ning kui Võrus bussist maha astusin sain kõne, et olen pääsenud edasi lõpploosimisse. Just bussis ärganud, ei saanud ma hästi aru mis toimub, kuid üliõnnelik olin siiski, mis siis, et võitnud ma tol hetkel veel ei olnud. Aa, sellest kuust mäletan veel seda, et enne Rootsi minekut, umbestäpselt 22.aprill, tegin tatoka ka endale. Muidugi emps ei teadnud seda kuni jaanipäevani, siis sai talle ära räägitud. :D Rumal nagu ma olin, siis ega ma ju kohe kreemi ega midagi ei kasutanud ja pidin selle hiljem üle tegema.
Mai - Noniinonii, lõpuks ometi sain ma selle kauaoodatud võidukõne Star FM'ist, kus teatati, et mina olengi see, kes võitis 2 piletit Prahasse, Black Eyed Peasi kontserdile. Sellel ajal kui kõne tuli, olin bussiga teel Tsooru peole. Keegi ei uskunud, et ma võitsin enne, kui keegi, Sillu vist, pani kõrva mu telefoni juurde ja kuulis ka. Ma olin nii šokis, et ei osanud midagi öelda. Tegelikult oli siis veel aprillikuu viimane päev, kui täpne olla. Ma ei osanud telefonis mittemidagi öelda, ainult korrutasin, et see pole võimalik jne ning kui küsiti Black Eyed Peas'i laulu, ei osanud ma tol hetkel midagi muud öelda kui "I gotta feeling" - hea seegi, muidu ei oleks ühtegi meelde tulnud tollel hetkel. Kõne lõppes just siis, kui bussist maha astusime. Terve õhtu otsa ma särasin ja mõtlesin, et vanemad ei lase mul nagunii minna sinna ja kui ma nad suudangi nõusse saada, siis kelle ma kaasa võtan!? Särasin seal Tsoorus omaette ja rääkisin siis Kerlile ka sellest ja küsisin, et äkki tahab ta ise minuga kaasa tulla. Pärast seda särasime juba mõlemad ning pärast paaripäevast järelemõtlemist oli Kerli nõus ja mul ka vanemad enamvähem nõus. 15.-17.mai see sõit siis toimuski. Läksime mõlemad 15.-nda hommikul vara Tallinna bussipeale, et õigeks ajaks lennujaama jõuda, kumbki meist polnud seal varem käinud ega lennukiga lennanud. Need 2 tundi mis me lennujaamas tühja passisime, läksid kuidagi väga kiiresti, õige pea olimegi juba lennukis, ootamas õhkutõusu. Kui lennuk õhku tõusma hakkas, me vist Kerliga mõlemad kartsime, hoidsime toolist kõvasti kinni ja naersime ja ei uskunud ikka veel, et me tegelikult ka kahekesi täiesti võõrasse kohta ja linna läheme. Uskumatu, isegi praegu veel mõtlen ja imestan siin. Aga igatahes, õnnelikult Prahasse kohale jõudnud ja õige autojuhi kätte leidnud, viidi meid hotelli, Angelo oli hotelli nimi. Registreerisime ära, sättisime end toas sisse ja läksime siis kohe linna uudistama. Kuna me teadsime, et vanalinn ja põhilised vaatamisväärsuses peaksid meil kusagil hotelli läheduses olema, hakkasime suvalises suunas kõndima, kuna me olime ju nii targad, et meil oli 4 kaarti, kuid jätsime kõik need hotelli maha, siis lõpuks selgus, et me kõnnime üldse vales suunas. Läksime tuldud teed tagasi hotelli ja võtsime kaardi ning läksime siis juba õiges suunas. Pime Karli sild oli väga ilus. Seal olid veel mingid pidustused ka, jõe peal sõitsid paadid millel põlesid tuled jne. Igatahes, me otsustasime, et tulehe järgmisel päeval sinna valgega tagasi, kui aega on, kuid nagu selgus, siis seda meil polnud, sest me läksime hoopis ühte vääääga suurde poodi ja šoppasime seal juba mitu tundi ära ning läksime kohe pärast seda hotelli, et end kontserdiks valmis sättida. Otsisime tükk aega metrood ja kohta, kust metroo piletit osta, keelest me aru ei saanud, aga lõpuks saime õige pileti ja istusime ka õige metroo peale. Pidime küll vähemalt tund aega O2 arena juures järjekorras passima, kuid see tasus end ära. Kontsert oli lihtsalt parim. Mis sellest, et ma viimased 2 päeva ainult kontsadel käinud olin ja ma enamuse kontserdist lihtsalt istusin põrandal, kuid see oli nii võimas - mitusadatuhat inimest on sinu ümber ja elavad kontserdile kaasa. Mis sellest, et mul jalad valutasid ja ma kõndisin nagu part, viimase laulu ajal (I gotta feeling) unustasime mõlemad Kerliga selle valu ja lihtsalt hüppasime ja lõugasime kaasa. Nii kuradima hea oli, et tahaks kohe tagasi minna sinna. Ja juba oligi kätte jõudnud 17 ning pidime lennujaama minema ja Eestisse tagasi sõitma, mis sellest, et me kohe üldse ei tahtnud. Vahest mõtlesime küll, et äkki tuleb meil ka tuhapilv ette ja me ei saagi tagasi, aga õnneks/kahjuks seda siiski ei juhtunud. Ohhjah, võiks aega tagasi keerata. :)
Juuni - Lõpuks ometi on kätte jõudnud see kauaoodatud juuni 2010. Eksamid olid küll üsnagi jubedad, kuid kui need tehtud said, ei olnud enam midagi muud teha, kui lõpetamist oodata. 19.juuni ärkasin hommikul juba enne kella, sest ärevus oli nii suur, ei teagi miks, aga ma niiväga tahtsin sealt koolist minema saada juba, lõplikult hüvasti jätta selle kõigega. Esmalt läksin juuksurisse, kus tehti soeng. Poleks osanud arvatagi, et lühikestesse juustesse saab nii ilusa soengu teha. Vähemalt mulle meeldis ja mind üldse ei huvitanud tol hetkel kas teistele meeldib või mitte. Järgmiseks tuli meik. No sellist soperdist annab küll otsida nagu see meikar oli. Ma oleks ise ka kodus parema suutnud teha, vähemalt ei oleks ma endale 3 tooni tumedamat puuderkreemi pannud ega keset nägu tumedat jutti jätnud. Koju jõudsin, siis üritasin selle jubeda juti oma näol oma 2 tooni heledamate jumestusasjadega ära peita, kleit selga ja siis juba minekut. Terve selle aktuse ma istusin ja mõtlesin omaette ainult sellest, et kui ma ette tunnistusele järgi lähen, siis ma kukun kindlasti pikali, sest mul jalad värisesid all, kontsad olid küllaltki kõrged ja see põrad polnud ka just kõige parem seal, kui õnneks nii ei läinud.Lõpuks ometisai aktus läbi, kool läbi, enam ei pea iga päev VIP'i minema, kuigi nüüd ma mõtlen küll vahest, et võiks ikka sinna ka minna. Enivei, peale aktust läksime koju, kus istuti natuke ning õhtul läksime Kerli, Biku ja Agega Antslasse Koit Toomele (ma tõesti ei mäleta enam peo nime, sorry :D ). Kuna ilm oli üsna vihmane ja külm, siis oli rahvast ka ikka väga vähe, kuid sellest polnud midagi, meie saime ilusti hakkama, vaatamata ilmale ja sellele, et meil telk laulukast ikka üsna kaugel oli. Juuni on veel see kuu, kus ma käisin oma tatokat üle tegemas. Mis sellest, et tegelikult pole soe aeg selliseks asjaks just parim, aga ma ei jõudnud enam oodata. Selle ületegemisega kaasnes ka see, et tegelikult ei tohtinud ma terve suvi päikest võtta, vähemalt mitte tatokaga kohale, kuigi suve lõpus ma panin sinna juba SPF30 kreemi peale ja sain ka nii suve lõpuks õrna jume peale. Ujuda ma ka ei tohtinud, terve juuni ja juuli ma vette ei saanudki, alles augustis julgesin natukene käia, kuna ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et see tatokas veel mädanema ka läheb.
Juuli - Juuli algas kohe Paadiralliga. Võtsime oma kodinad kaasa, Kangstist võtsime peale Kerli ja Eliise, telgi panime Biku majajuurde ja läksime siis paadirallile. Kuna seeaasta ühtegi otsest tuttavat rallist osa ei võtnud, siis elasime seal niisama kaasa. Õhtusel peaol esinesid Birgit Õigemeel, kes mulle tegelikult väga ei meeldi ning Shanon, keda ma hakkasin alates sellest peost tõsiselt fännama. Nende laulud on nii head, Taavi laulab lihtsalt nii hästi, nende bänd ise on nii hea, oeh, ma tahaks neid veel kuulda ja näha. Lisaks sellele, et nad teevad head muusikat, on Taavi veel šitaks kena ka. Aww onju. (a) :D
August - Kuna me Kerli ja Agega augustit juba väga pikka aega oodanud olime, siis me ei suutnud ära rõõmustada, kui see lõpuks kätte jõudis - Hauka Laat - meil olid küll maitea mis plaanid tehtud, kuid nagu ikka, müüsime mina ja Age laadal jäätist. Aga see selleks, läksime kohe avamise õhtul kohale Antslasse, saime ka sellel aastal õnneks Annika õuepeale telgi panna, mõtlesime küll, et lähme ka avapeole, kuid sinna me ei jõudnudki. Käisime niisama linnapeal ringi Kerli ja Ahtoga. Age möllas üldse Sveniga ringi seal vist, kui ma õigesti mäletan. Kuna ma teadsin, et ma pean järgmisel ja ka ülejärgmisel päeval jäätist müüma päevotsa, siis mõtlesin, et lähen varem magama, kuid kus sa sellega. Esimesel hommikul ei olnudki midagi hullu. Esimese laadapäeva õhtul läksime aftekale ka, võinoh, selleks ajaks, kui Shanon lavale tuli, sest pmst selle pärast me need piletid ka ostsime, et Shanonit näha. Kaiffisime seal ees neid ja nende bändi ning kui nad ära lõpetasid, läksime Kindlasse Kohta, istusime seal veits ja läksime siis välja ilutulestikku vaatama. Kuna kerli iga asja peale ehmub, siis ka ilutulestiku ajal ta muudkui hüppas. See oli ülimalt hea vaatepilt kusjuures. :D Ja nii jõudiski kätte viimane laadapäev. Kuna need 2 päeva olid lihtsalt tapvalt kuumad, siis oli ikka tükk tegemist, et kaks päeva järjest jalgadel seista, kuid hakkama ma sellega sain, mis sellest, et pidevalt ülimagusat jääjooki pidin ostma ja paar korda lasin endale ka vett pähe kallata. :D
September - Kõik-kõik on uus septembri kuus. Esimene september, pean uude kooli minema, kuid oh God!, ma ju ei tunne seal mitte kedagi, ma ei oska kuhugi minna, ma ei oska midagi öelda jms mõtted jooksid mul peas ringi. Kui lõpuks kooliette jõudsin, jäin sinna lihtsalt seisma ja mõtlesin, mida edasi teha ja kuhupoole jooksu pista, kuid õnneks nägin Marellet ja siis hakkasime koos vaatama, et mis teha ja kuhu minna jne. Lõpuks küsisin Bikult, et kuhu me minema peame ja leidsimegi õige koha üles, mis sellest, et me kedagi peale oma vanade koolikaaslaste ei tundnud, me ei teadnud isegi, milline me õpetaja on. Lihtsalt seisime seal, ootasime kuni aktus läbi saab ja kui klassidekaupa sisse minema hakati, sisi võtsime lihtsalt 10A klassi rivvi, kuigi me päris kindlad polnud, kas me ikka õigetel inimestel järgi käime. Õnneks läks kõik hästi, esmamulje klassikaaslastest puudus, kuna keegi ei julgenud midagi öelda, peale klassijuhataja tundi läksid kõik jälle oma teed. Eriti äge oli järgmisel päeval kooli minna. Läksime koos Marellega, et siis koos garderoob ja seimene klass, saksakeele klass, üles leida. Tänu Marelle ühele tuttavale, kes seal koolis käib, saime vähemalt garderoobi kätte, kuid klassi me ikka üles ei leidnud ning lõpuks kui arvasime, et leidsime, tuli ikka välja, et me pidime hoopis teises majas ja teises klassis olema. Üsna mark oli kohe esimesel päeval ja esimesel tunnil 20 minutit hiljem klassi jõuda, kuid õnneks ei öelnud õpetajad ka esimesel tunnil midagi, sest nad juba arvasid, et me ära eksinud oleme ja üks õpetajatest tuli otsima meid. Üldiselt möödus terve septembri kuu uude kooli sisse elamisega. Enamvähem võib öelda, et ma olen rahul sellega, et ma just siia kooli tulin, kuigi see, et mu hinded on 2 korda halvemad kui enne algselt hirmutas mind, kuid mu eesmärgiks on vähemalt see, et ühtegi perioodi kahte ei saaks, ülejäänu on juba ükskõik.
Oktoober - Nüüd on kätte jõudnud see jube kuu, mida enamus kümnendike kartusega ootasid - rebaste nädal. Pidime kandma rohelisi riideid, kiivrit, vahtralehte, poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja vastupidi jne. Jalad seoti kokku ja nii pidi ringi käima (mööda treppe ja kahe maja vahet), asjad pidi suurde kasti panema jne. Põhirets - veeti meid mööda linna, lõugasime üle terve linna igast asju, neid, mida ees ette karjuti, kerjasime raha, ma ei teagi millejaoks, tegime keset linna kätekõverdusi ja kükke. Vähemalt saime lehte, aga lehe all oli vale alakiri. Pildil oli 10A, mitte 10B, nagu pildi all kirjas oli. Rebasterets õnnelikult üle elatud, jõudis kätte 19.oktoober - minu sünnipäev. Üldiselt tore päev, väga paljud pidasid mind sõnumitega meeles, mõned kallistasid ja ühtul oli msn ka punane kirjadest. Kõige tipuks läks mul veel telefon ka katki samal päeval kuid õnneks pidin ma nagunii uue saama ja andsin siis oma soovist kohe papsile teada ning õhtul saingi uue telefoni kätte ka. Selle päeval mõtlesin ma tegelikult ainult järgmisele aastale ja oma sünnipäevale, sest juba järgmisel aastal saan ma lõpuks ometi 18. Ma tean jah, et paljud räägivad, et kui 18 täis saad, siis ei ole enam midagi, et taha ja ei käi enam üldse niipalju ja igalpool, aga see ootus, et siis on pmst kõik teed valla, tee mis tahad, ei pea enam mente kartma jne, see ongi põhiline. :D Kurat, jälle ma unistan, aga igatahes, see aasta ma oma sünnipäeva ei pidanud. Ainuke külaline oli Kerli, kes igal aastal käinud on, alates lapsest peale ja meie oleme tema ja Kertu sünnipäeval alati käinud. 21-sel tehti lõpuks ka rebaste ja abiturientide ühine möll Linnamäel. Seal oli ka üsna pull - rahvas tantsis nii laua peal kui ka laua alla (peaaegu), kes tegi aknataga nägusid, kes ajas niisama lolli juttu jne. Vähemalt on hea see, et kümnendikud ja kaheteistkümnendikud saavad omavahel läbi, mitte ei ole nii nagu Biku rääkis, et nemad pmst omalajal vihkasid üksteist (10. ja 12. klass).
November - Taaskord, 19. november (sellel aastal paljud asjad just 19-ndal kuupäeval toimunud), Tsoorus pidu. Cold As Ice. See oli esimene pidu, kuhu ma üle kahe aasta tegelikult ei plaaninud üldse minna, kuid tänu Bikule ma sinna ikka jälle kohale jõudsin. Nagu viimaselajal tavaks on saanud, siis ei olnud mul õrna aimugi, kuidas ma sealt lõpuks koju saan, kuid tänu Toomase abile saime ikkagi Agega koju ka peo lõpuks. Üldiselt ei olnudki novembris vist rohkem midgai mäletamisväärset. Või vähemalt hetkel ei meenu midagi, kuid ma üldse ei imesta, kui ma jälle lihtsalt ei mäleta. :D
Detsember - Ja jõudiski kätte aasta viimane kuu, mis algas kohe Õpilasfirmade laadaga Pärnus. Meie firma - Sander, Kristiina, Kristine, Aniita, Gerda ja mina - teeb vinüülplaatidest kausse. Algselt mõtlesime, et hea seegi ,kui saab kuni 5 kaussi maha müüdud, kuid lõpuks suutsime üle kahekümne kausi ära müüa. Aga igatahes, esimesel päeval, kui me Pärnusse läksime, toimus hullem jooksmine ühest hotellist teise niikaua, kuni hotelli töötaja lõugama pistis ja enam edasi-tagasi käia ei lubanud. Kuna mul üsna kehv olla oli, siis ma olin ammu voodis, kuigi und ei saanud ma enne kella viit umbes. Teised leiutasid igasuguseid viise kuidas õue pääseda ja siis teise hotelli, ise samalajal hiilides nii vaikselt kui vähegi võimalik. Järgmisel päeval, kui laat lõppema hakkas, oli mul hääl täiesti ära läinud. Esimest korda üldse, sest mul on küll kurk tihti valus, aga hääl pole siiamaani kordagi ära läinud veel. Peale selle laada oli seekuu veel Biku sünnipäev, millest ma juba eelmises blogis kirjutasin, kuid juba jälle ma mõtlen siin, et Biku, see su sõber, kes mu koju tõi, oli ikka k*radima kena küll. :D By the way, nägin isegi ennast, Bikut ja teda unes ükskord, aga kahjuks ma ei mäleta, mida ma nägin. :D Siis olid veel jõulud, kus ma taaskord midagi korda ei saatnud. Istusin rahulikult kodus koos empsiga ja vaatasime telekast jõulufilme. Siis läksime Andra ja Agega papsile külla Tartusse. Tegelikult pole ma veel suutnud harjuda mõttega, et ta nüüd Tartus elab, kuid mis mul muud üle jääb kui sellga harjuma hakata.

Ja nüüd, kell on kohe kaks, ma mõtlesin, et kirjutan vaid natuke seda blogi ja jätkan homme, kuid ei suutnud lõpetada. Muudkui meenutan ja naeran siin igast asju. Biku sõnad: "meil on ja tuleb veel mälestusi, mida saame naeratus näol meenutada!". See on tõeks saanud. Alates ellest aastast, kui me samas koolis käime, oleme me ka rohkem suhtlema hakanud.

Selle aasta kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju asju on sellel aastal toimunud seoses sõnaga "uus" või "esimest korda". Näiteks laevaga sõit, lennukiga sõit, võit kusagilt suvalisest raadiomängust, kooli lõpetamine, uus kool jne. Võib vist veel selle ka lisada, et sellel aastal pole ma nii haige ka olnud nagu varem, köha kimbutas vaid ühel korral (ptui-ptui-ptui). Aga nüüd, kell saab kohe-kohe kaks, aasta lõpuni on veel 46 tundi ja ma ikka ei tea, mida ma aastavahetusel teen. Masendav, aga igaljuhul, aitähh kõikidele, kes aasta 2010 just selliseks tegid nagu see oli!
Head vana-aasta lõppu!

Biku sünna ja Tartu.

Nii, alustaks siis Biku sünnipäevaga, mis toimus 23.12 ehk samal päeval, mil selleks aastaks sai läbi kool. (Huh, thank God!) Aga igatahes, enne Linnamäele minekut läksin bussiga Rõugesse, et sealt koos Bikuga siis juba edasi minna. Jõudnud Rõugesse, kuulsin kohe mingeid jõululaule ning avastasin siis, et need tulevad poe eest, kus mingid laulsid ja tantsisid ja jagasid jõulude puhul piparkooke. Käisime Bikuga poes, kust ta fooliumi ostis ja läksime siis Biku juurde, saime seal natuke olla, kui kell oligi juba kuus ja siis algas sõit Linnamäele. Aitasin Bikul hiiglaslikult suure joogikoti autosse vedada, peaks mainima, et see oli nii raske, et me kahekesi vaevalt jõudsime tõsta seda. Hakkasime siis sõitma, võitsime veel Risto ja Kädi ka peale ning õige pea olimegi Linnamäel. Meie üllatuseks oli see hiiglaslik kott Ristole nagu lapsemäng sisse vedada. Esimene külaline oli Carru, kes oli juba enne meid sinna jõudnud. Aitasime Bikul salati kaussi panna, dipikastme valmis segada ja asjad lauale panna ning varsti olid ka teised külalised kohal. Marleen, Kädi ja Carru tahtsid kohe vesikat üles panna ning seda nad ka tegema hakkasid, kuid see ei õnnestunud neil esialgu just kõige paremini. Pusisid seal päris pikka aega, kui lõpuks valmis said, siis hakkasid nad seal kaiffima. Põhiliselt istusid nad seal terve õhtu ning ajasid oma teemat. Põhiline oli siiski see, et kõik on nii rebelid ja kõik on tasuta. Marleen ütles, et elu on tasuta, jook on siin tasuta, söök on siin tasuta jne. Vahest olid nad isegi üliväga naerukrampides. Alguses oligi pmst nii, et üks seltskond ühe laua taga ja teine teise laua taga, kuid õnneks see nii ei jäänud. Kui juba natuke joodud oli, segunesid lauataga olevad inimesed ning kui Marleen, Carru ja Kädi korraks vesika juurest püsti said, viidi see ka ära teise laua peale, kuhu vaikselt kõik siis ümber kogunesid. Õhtu põhilise lauluna jääb meelde Barbi Girl, mida kõik kaasa laulsid ning kui seda juba paar korda lastud oli, hakati selle järgi ka tantsima - ringis, mille keskel Marleen tantsis ja mängis Barbiet. Üleüldse tantsiti lõpuks päris palju seal ning ühel hetkel tormasid Sander ja Risto kuusega uksest sisse, mille nad jumalteab kust võtnud olid. Ise olid nad väga õnnelikud oma kuuse üle. Panid selle tühja pangi ja seina najale, et see püsti püsiks ning "ehtisid" selle siis ära. Täheks tippu pandi tühi viinapudel ning okstele pilluti salfräti tükke, kahvleid, taldrikuid jms. Lõpuks nägi see kuusk üsna prügimäe moodi välja, kuid kõik tahtsid kuuse juures pilti teha. Vahepeal olin ma Bikule isiklik fotograaf - pildistasin teda kõikidega. Peaks mainima, et Biku sünnipäev oli mingi erilise suhete tähe all seekord, küll jutustati algselt lauataga ja niisama pingipeal ning vahepeal olid osad üldse kadunud. Täpselt ei mäletagi, aga umbes kahe kuni kolme vahepeal sai kodupoole liikuma hakata, kuigi mul polnud algselt õrna aimugi, kuidas ma koju saan, aga lõpuks sain ühe Biku sõbraga koju, Alari oli vist, kui ma õigesti mäletan. Aga tegelikult oli Biku sünkar väga tore, rahvas oli ka väga sõbralik. (:
Juba järgmisel päeval, 24.12 olidki jõulud käes. Sellel päeval midagi erilist ei toimunudki tegelikult. Age ja Andra läksid papsiga maale, aga ma ei tahtnud empsi üksina koju jätta ja jäin siis ka koju. Sõime kõhud täis ja vaatasime poole ööni, õigemini hommikuni telekast mingeid jõulufilme.
Kui Age ja Andra papsiga maalt tulid, helistasid nad, et ma oma asjad kokku paneks ja valmis oleks, sest kui nad koju jõuavad, siis hakkame pmst kohe Tartu poole sõitma. Panin kiirelt koti kokku ja õige pea olidki nad ka siin, Agel asjad koos ja paps ka tööjuures ära käinud ja läksimegi siis ära. Tartusse jõudnud, läksime poodi, sest paps ütles, et tal pole vist külmkapis võid ja piima ja veel paari asja. Ostsime need ära, võtsime igaüks kommipaki ka (maiasmokad, me teame) ja läksime siis papsi poole. Panime oma asjad ära ja siis tuli juba Andra jutuga "Mängime midagi". Võtsime kodust doomino kaasa ja siis nad mängisid seda papsiga. Ootasime, et kell saaks nii palju, et "Üksinda Kodus" vaadata. Mis sellest, et me seda mitu korda vaadanud oleme, siis vaatasime ka seekord, kõiki osasid kusjuures. Pühapäeval käisime linnapeal, või õigemini kõigepealt läksime Lõunakeskusesse šopingule. Sealt midagi erilist küll ei saanud, põhiliselt otsisime Andra nukule mähkmeid, mida kusagilt leida ei ole ning nagu selgus, ei olnud neid ka Lõunakas. Sain endale vaid Expressionsist 2 paari kõrvarõngaid ja Euronicsist sain sirgendaja. Muidu poleks seda ka ostnud, aga kuna see enne maksis 400 ja nüüd alla 200 oli, siis otsin selle ära, kuna tundus üsna normaalne olevat ning nagu hiljem selgus, siis see seda ka oli. Lõunakas tiir peale tehtud, läksime Eedenisse. Seal olevast Juku poest saime lõpuks ka Andrale need mähkmed ära, viimane pakk seal poes kusjuures. Kuna ka Eedenist midagi muud osta ei olnud, siis läksime Konsumisse, et Andrale ülejäänud jõulukingituseks midagi osta. Pika mõtlemise peale tahtis ta oma nukule veel sukapükse ja uut kleiti, mille ta ka sai. Minu suureks üllatuseks maksavad nukude riided sama palju ning veel rohkemgi kui lasteriided. Naljakas vaadata, kuidas kuni 30cm riiet (nukule kleit) maksab samapalju kui paar odavamaid teksaseid. Aga igatahes, kassas ostude eest ära makstud, läksime papsi poole tagasi. Sõime kõhud täis, mis olid poodides kolamisest juba tühjaks läinud ning siis hakkasime koos papsi ja Andraga doominot mängima, kuna muud mängu me kaasa ei võtnud ja papsil ka polnud midagi. Enne seda tahtis Andra muidugi oma nukule uusi asju näidata ja pani siis talle mähkmed jalga, kleidi selga ja sukapüksid jalga ning hakkas siis teda söötma, et vaadata, kas mähkmed ka oma eesmärki täidavad. Lõpuks aga selgus, et terve lutipudelitäis vett sisse joota pole kuigi mõistlik, kuna mähkmed hakkasid välja andma ning pidi ikka nuku potile panema - rohkem mässamist kui väikse lapsega, nagu me naersime teda. Üldiselt möödusid järgnevad päevad, esmaspäev ja teisipäev, niisama telekat vaadates ja Andraga mängides, kuni paps õhtul töölt tuli ja siis ise Andraga mängima hakkas, sest ta niiväga thab koguaeg papsiga mängida jms teha. Teisipäeval, kui paps töölt tuli, sõi kõhu täis ja siis tõi meid Võrru ära. Kuna mul hommikust saadik pea valutas ja rohtu ka võtta ei olnud kusagilt, siis jäin autopeal magama, mis sellest, et kell alles kuus oli. Võrru jõudes ärkasin üles ja üritasin magava Andra ka üles ajada. Ei viitsinud enam midagi teha ja läksingi üsna varakult ära magama.

3.-4. dets Pärnus.

Reede hommik algas minu jaoks kell 7.00, et siis jõuaks süüa, asjad kokku pakkida ja kooli poole astuma hakata.Enne minekut küsisin Agelt, et äkki võin tema talvesaapad panna, et nendega veits soojem ja ta oli nõus, ta küll hoiatas, et need on libedad, aga ma ei uskunud, et kohe nii libedad, et enne kooli jõudmist 6 korda korralikult pikali käia jõuab. Kuna mul oli suur spordikott ühel õlal, käekott teisel õlal, käes raske kilekott vinüülplaatidega ja veel lisaks kast kaussidega, siis oli teistel neid kukkumisi üsna koomiline vaadata ma arvan, sest kast lendas ühele poole, spordikott teisele poole ja kilekott veel seljataha. Mul endal oli küll väga lõbus, aga vanamutikesed küll ahhetasid ja ohhetasid mul taga. :D Kui lõpuks siis koolimaja juurde jõudnud olin, siis jõudis õnneks ka buss kohe kohale ja me läksime Pireti ja Kristinega ära bussi. Meie üllatuseks ei mahtunud sinna spordikooli bussi kuhugi me kaste ja kotte panna, seega pidime need põrandale pori sisse panema. Kell üheksa algas sõit Pärnu poole. Kõik olid nii ootusärevad ja kui lõpuks pärast kahte tundi sõitu Pärnusse sisse sõitsime, siis terve buss lõugas ja kõik plaksutasid. Esimese asjana sõitsime hotelli juurde. Läksime Viikingi hotelli kus selgus, et sinna saavad ainult 3 ja ülejäänud lähevad kõrvale, Sadama "villasse", jutumärkides sellpärast, et see küll villa mõõtu välja ei andnud - haises väga rämedalt, pooled pidid põrandal magama ja enamusel ei olnud korralikku pesemisvõimalustki. See tuba kus mina, Kristine, Aniita, Kristiina ja Mirjam olime, oli kõige parem, sest meil oli nahkdiivan, -tugitool, vahesein suure voodi ja väikeste voodite vahel, kõige suurem telekas selles hotellis (tubades) ja kõikide üllatuseks oli meil ka väga korralik vann. Algselt tahtsid kõik me juurde pesema tulla, aga lõpuks ei tulnud keegi sinna pesemise pärast. Ennast hotelli sisse seadnud, siis läksime investeerimise loengusse. See oli ikka tõeliselt mõttetu, too tüüp seal ees rääkis nii raskelt, et keegi ei saanud midagi aru ta jutu pointist. See loeng kestis ka oma 2 tundi ning kui see läbi sai, läksime hotelli tagasi. Otsisime veel poodi ka ning kui selle lõpuks leidsime, oli eriti tore see, et see pood oli nii väike, et sinna mahtus maksimaalselt 5 inimest korraga sisse, muidu oleks väga kitsaks läinud ning lisaks sellele olid seal 3 korda kallimad hinnad kui Võrus. Poes käidud, läksime tagasi hotelli, et kõhud täis süüa ja siis tutvumisõhtule minna. Selle õhtu mõte oli, et saada uusi tutvusi ja tutvuda oma konkurentidega. Peale seda mindi tagasi hotelli ja siis hakkas üks jooksmine ühest hotellist teise jne. :D Läksime mingi poole üheteistkümne ajal Käti, Jette, Kristine ja Kaupoga McDonald's-it otsima mis pidi jutu järgi 2 km Tallinna poole olema, kuid kuna keegi ei teadnud, kus pool Tallinn on, siis läksime suvalises suunas. Lõpuks pika kõndimise peale jõudsime kohale, kuid see oli küll palju pikem maa kui 2 km. Kui me siis lõpuks hotelli tagasi jõudsime, siis olime natuke niisama seal, kuni mulle tundus, et mul on vist lisaks nohule ka palavik. Läksin mingi ühe ajal voodisse ära, kuid magama jääda ikka ei saanud enne kui kell oli umbes pool 5 või midagi sinnakanti, kuna kõik käisid edasi-tagasi ja uni läks üldse lõpuks ära. Kui lõpuks natuke ka magada sain, siis ärkasin äratuskella peale, et alla sööma minna ja siis bussiga Port Arturi poole minna. Lootsime, et saame vähemalt midagi korralikku süüa selle jama peale siin hotellis, kuid kus sa sellega, söögiks pakuti meile poolik röstsai juustuga ja teine pool singiga ning veel magus saiake. Isegi kohvi ei antud meile, öeldi, et ei ole, kuid õpetajad jõid ikka kohvi.
Liikusime siis lõpuks Port Arturi poole, kus meil Õpilasfirmade laat oli. Registreerisime ära ja läksime siis oma letti kujundama. Panime oma kausikesed (vinüülplaatidest) lauale, näidiseks panime ühte kaussi kommi, teise mandariine ja kolmandasse lille ning lootsime vaikselt ,et päeva lõpuks vähemalt 5 kaussi saaks maha müüdud. Mida rohkem päev edasi, seda rohkem oli huvitujaid. Paljud ostsid kausi selle järgi, mis esitaja plaat see oli olnud. Lõpuks saime oma 36'st kaasavõetud kausist maha müüdud 21, mis oli meile endalegi suur üllatus. Kuna mul päeval hääl muudkui kadus ja kadus, siis kella kolme ajal ei olnud mul pmst enam üldse häält. Piiksusin seal letitaga ainult ja keegi ei kuulnud sõnagi mu jutust. Kui lõpuks laat läbi oli, oli veel autasustamine ja siis saime lõpuks kodupoole sõitma hakata. Kõik olid eelmisest ööst nii väsinud, et enamus jäi bussis kohe magama. Teel oli väga suur tuisk ja vahepeal ei näinud bussijuht teedki, et sõita, kuid üsna ruttu jäi õnneks tuisk üle ja sai jälle endise tempoga edasi sõita. Umbes seitsme paiku jõudsime Võrru tagasi ja kui ma kodu uksest oma piiksuva häälega sisse astusin, pidid emps ja Andra naerukrambid saama. Emps vist mõtles, et ma olen need 2 päeva ainult joonud seal, et nüüd häält ei ole. Tegin endale kohe üle coldrexi ja natukese aja pärast ka kummeli tee, et kurku soojas hoida ja kuna mul nii suur väsimus oli, siis läksin kümne ajal ära magama ka.

Bye nüüd.

Cold As Ice.

Täna peale kooli tulin kohe koju, sõin kõhu täis, käisin pesemas ja siis vaatasin rahulikult ühe seebika lõpuni, et siis peale seda õhtuseks peoks sättima hakata. Lõpuks jäi ikka aega väheks, sest kõik hakkasid järsku msnis ka rääkima ja siis ma rääkisin nendega ning kui lõpuks avastasin, et kell on juba seitse, siis pidi kiiresti tegema, et poole kaheksaks Rõugesse jõuda. Tegin siis kiirelt näo pähe ja ütlesin papsile, et nüüd võiks liikuma hakata. Läksime üle Rõuge, et sealt Biku ka peale võtta ja siis edasi Tsooru minna. Väljas sadas vihma ja ma mõtlesin, et mida me teinud oleks, kui oleks pidanud bussiga Tsooru minema. Me oleks läbimärjad ja ära külmunud vist. Kaheksaks jõudsimegi Tsooru ja sisse minnes nägime, et ikka on rahvast kuidagi väga vähe. Läksimegi sellepärast täna hiljem, et tavaliselt on alguses alati vähe rahvast ja lootsime, et hiljem minnes on rahvast rohkem juba, kuid seekord see nii ei olnud. Läksime siis sisse, võtsime liigsed riided seljast ja tantsisime natuke, kuid kuna üsna jama muusika oli alguses, siis läksime ette istuma, seal oli jahedam ka. Varsti jõudis Piret ka kohale ja nad hakkasid siis Bikuga kiusama üksteist seal. Istusime veel natuke ees ja kui kuulsime head laulu, siis läksime tantsima. Üldiselt käisimegi vahelduva eduga sees ja väljas. Vahepeal juba mõtlesime, et seekord ongi mõttetu pidu - rahvast ei ole ja alguses oli üsna mitte meie maitsele muusika ka, aga üsna varsti asi muutus. Kõik see rahvas kes seal oli, oli väga sõbralik seekord. Käisid me juures juttu rääkimas ja siis võttis Pärt Biku digika ja hakkas sellega kõiki pildistama. Käis sellega isegi vetsus, ma küll ei tea mida ta pildistas seal, kuid pärast küsis ta Bikult, kust pilti kustutada saab. :D
Kui DJ Heku varsti uuesti pulti mienema hakkas, siis me tellisime Piretiga talt laulu Enrique Iglesias - Tonight. Alguses ta ütles, et seda laulu neil ikka ei ole, aga varsti kuulsime juba Piretiga seda laulu ja siis oli kohe tuju laes jälle. Lõpuks ilmus Marelle ka kohale, kuigi ta juba sinna jõudes üsna segi omadega oli, siis peo lõpuks oli ta veel rohkem läbi. Meil oli Bikuga vahepeal mega imelik olla seal, sest teised olid kõik joonud ja me olime kained, aga lahe oli vaadata, kuidas kõik täis peaga niisama ringi tõmblevad jms. :D Kui me jälle ees istusime, siis tuli turva ja ütles, et minge tantsige veel natuke, varsti lõpetama ära selle peo. Kell oli siis pool kaksteist, kuigi pidu pidi kolmeni kestma, aga kuna rahvast oli väga vähe seekord, siis lõpetati varem (vist, ma ei tea küll mis kell see siis lõppes, kuna me tulime kaksteist läbi ära). Hakkasime siis Agega vaatama, et kuidas Võrru saada või kas kellegi juurde ööseks ei saa. Kuna kellegi juurde ei saanud, siis hakkasime ikkagi autojuhti otsima. Kuna Age ei saanud oma sõpradest kedagi nõusse ja mina ka mitte, siis mõtlesin, et viimane võimalus on Toomaselt küsida, et äkki ta teab kedagi, kes ära viitsib visata. Alguses soovitas ta Ahtole helistada, aga kuna ta ei saanud, siis leidis toomas meile uue autojuhi, kes oli nõus meid linna ära viskama. Tänud talle selle eest, nii Toomasele kui autojuhile, sest muidu oleks me pidanud taksoga tulema, mis oleks 3 korda kallimaks läinud. :D
Kokkuvõttes oli pidu ikkagi väga tore. Biku piinas kõiki oma fotokaga, aga kui keegi temast pilti teha tahtis, siis ta küll ei lasknud.
Järgminekord kordame. ;)

All these words, I don't just say..

Nonii, vahepeal pole päris pikalt kirjutanud, aga pole ka midagi huvitavat kirjutada siia. Vahepeal on isegi vaheaeg olnud. See esimene veerand läks kuidagi ülikiiresti, veel kiiremini läks vaheaeg. Mittemidagi ei jõudnud teha ka. Läheks nüüd vaid see teine veerand ka sama kiiresti kui eelmine. Nii villand on sellest kõigest, kohe üldse ei viitsi enam koolis käia, igal hommikul rooman voodist välja mõttega, et jälle peab see orjuses mööduv päev algama. kool võiks ruttu läbi saada ja soe suvi võiks alata. Nii hea on siin unistada - suvest ja kõigest muust..
Aga tegelikult tahaks pidu. Tsoorus ka pidu alles järgmisel reedel, võiks midagi varem ka toimuda kusagil.
Üleüldse tahaks paljusi asju, kui vaid unistused täituksid.

Aga davai,
bye.
Äkki millalgi on midagi huvitavat ka kribada siia. :)

Rebased ja abituriendid üheskoos.

Tänane päev koolis möödus kuidagi ülikiiresti. Alles oli hommik ja kõik loivasid koolipoole ja juba oligi käes lõuna/õhtu ning kõik läksid kodupoole. Peale tunde tulime koos Piretiga minu poole, et siin niikaua oodata, kuni Bikuga Linnamäele minna saab. Seal toimus meil abiturientide ja rebaste möll, mida mõned tahtsid juba peale retsi teha, aga kuna siis ei saanud, korraldati see siis eile(21.oktoober). Kui MSNi läksin, siis Biku ütles, et me 18.45 Kagu juurde läheks, et siis Linnamäele suunduda. Sättisime enne seda Piretiga ennast valmis ja hakkasime siis liikuma. Meie kahjuks sadas väljas vihma ja ükskord kagusse jõudes olid meil juulsed jälle krussis. Igatahes, varsti jõudis Biku ka, käisime poes ja siis läksime autopeale, kus biku isa kohe rebima hakkas, nagu tavaliselt. Sõitsime kirikuplatsile, et oodata seal teisi, kes teed teadsid ja siis nende järel sõita. Vahepeal uuris Biku koos isaga kaarti, et kus kandis see koht olla võib. Nende üllatuseks haigutas selle õige kohapeal suur auk ja nii jäigi täpne koht leidmata.
Varsti hakkasimegi sõitma, kui kõik kohale jõudnud olid. Osulast võtsime veel Sanderi peale ja varsti olimegi kohal. Alguses oli küll rahvast vähe, aga õige pea hakkasid ka teised kogunema. Biku hakkas loomulikult kohe kõiki oma digikaga terroriseerima. Alguses oli küll enamasti nii, et kaheteistkümnendikud ühes laua otsas ja kümnendikud teises, aga üsna varsti olid kõik üheskoos. Mida rohkem pidu edasi, seda lõbusamaks kõik muutusid. mingi hetk tõi keegi kusagilt kitarri välja, muusika pandi kinni ja siis hakati kitarri mängima ning lauldi "Muinasjutu Metsa" ning veel mingeid laule, mille pealkirjad mul enam meelde ei tule. Kellelgi oli veel eesti lauludega (vanemate hittidega) plaat ja selle järgi hakkasid kõik kõvasti kaasa laulma ja tantsima. Kes tantsis lauapeal, kes toolipeal, mõned ikka põrandal ka. Ühe lauataga olid need, kes vessarit tegid. Vahepeal oli kogu ruum vessari suitsu täis ja ma kujutasin ette, et ma näen lihtsalt nii uduselt. Tegime orksilakse ka, nagu tavaliselt. :D Pidu läks muudkui edasi ja edasi ning lõpuks oli kell pool kaks, kui Marelle ema järgi kutsus ja ma sain ka nendega koju. Kodus tahtsin küll magama minna, aga und ei tulnud. Tšekkisin siis niikaua telefoni ja mängisin mänge, kuni ükskord kolmepaiku uni ka tuli.

Sünnipäeva meeleolu.

Täna on siis jälle see päev, mil mul on sünnipäev. Ainult 1 aasta veel ja siis kukubki juba 18. :D
Agaa, tänane päev koolis algas suure kalliringiga. Kõigepealt jooksis Biku järgi, et õnne soovida ja siis jõudsin garderoobi, kus ka enamus klassist kohe õnnitlema ja kallistama jooksid. Tundides oli mul täna kuidagi imelik istuda. Koguaeg tulid haiged mälestused meelde ja ma lihtsalt naersin seal üksinda. Teised juba vaatasid, et ma olen mingi hälvik. Täna oli inkast ja kirjandusest kontra, pluss veel venest tunnikas. Inkast sain kindlalt kahe, aga kirjandus peaks 3 ära tulema. Vene sain oma üllatuseks nelja isegi, kuigi ma üle 3 ei lootnud sealt saada. Enne vene tundi ootas mind äge üllatus - Biku helistas ja ma ei kuulnud mitte midagi. Alguses mõtlesin, et levi pole vms, aga pikema uurimise ja puurimise tulemusena selgus, et telefoni kuular või kõlar või mis iganes asi on arvatavasti läbi, sest isegi muusika ei tulnud läbi. Tore küll, just nüüd siis. Aga jah, käisin poes telefoni valimas ja saatsin siis papsile sõnumiga, millist tahan ja ta siis ostis selle Tartust ära ka, aga mul pole õrna aimugi kuna ma selle kätte saada võiksin. Niikaua tuleb igatahes sõnumitega läbi ajada, sest rääkimisest ei tule midagi välja, kui ma midagi ei kuule. :D
Koju jõudes olid emps ja age tuppa laua katnud ja sinna siis igasugust head kraami pannud. Pidin nii kaua suud vesistama kuni emps Andra ka lasteaiast koju tõi ja siis saime sööma hakata, näljane nagu ma peale kooli olen.
Kokkuvõttes olen ma tänase päevaga väga rahul. :*

Tsau, aitab ka tänaseks. (:

Maailm ära väsitanud, hinge ära põletanud...

Istun siin, värv peas ja mõtlen, et kõik on nii ****** kui vähegi saab. Tahaks kõik pikalt saata ja minema minna. Ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Tahaks kisada ja karjuda, kõik seljataha jätta ja alustada kõike otsast peale, ilma igasuguste mälestuste ja tuttavate nägudeta. Mul on sellest kõigest niiiiii siiber. Kopp lõplikult ees.

Olengi veidrik ehk faktid, mida sa minu kohta võibolla varem ei teadnud.

* Ma kontrollin alati 5 korda üle, kas ma ikka panin äratuse õigeks ajaks või mitte.
* Ma kardan kohutavalt (vihma)usse, vaklasid, kala, mesilasi/herilasi.
* Ma kardan ka verd ja nõelu, kuid ometigi suudan ma lasta ennast tatoveerida ja neete teha.
* Hommikuti on mu söögilaual juust, sai, viinerid/tomat ja kohv.
* Ma ei võta kunagi sõrmuseid ega tagumistes aukudes olevaid kõrvarõngaid ära.
* Sügisest kevadeni on mul 24/7 kurk valus.
* Mulle ei meeldi, kui mind õpetatakse.
* Mulle ei meeldi, kui kedagi noritakse/mõnitatakse vms.
* Enne peole minekut olen ma peegli ees (loe: sätin ennast) maksimaalselt 2,5 tundi, minimaalselt 30 minutit.
* Mulle meeldib väikeste lastega tegeleda.
* Ma ei söö kunagi makarone, muna ega viinereid ilma ketšupita.
* Mu lemmik värvid on roosa, must ja valge.
* Mu alakõhule paremale poole on tatoveeritud tähed, mis sümboliseerivad mulle unistusi ja kättesaamatust.
* Ma teen head nägu ka siis, kui kellegi jutt või teod mulle ei meeldi.
* Mulle ei meeldi inimestele pikalt silma vaadata, pikema silmside vältimiseks vaatan kuhugi mujale.
* Minuarust on vaikimine täikesti okey. Mõnikord ongi vaikus palju parem vastus kui vahetpidamatu jutuvada.


Praeguseks aitab ka, ehk kunagi lisandub veel midagi.
Kallid, /L

Rebased - IV ehk viimane päev.

Tänane päev koolis algas taaskord hommikuvõimlemisega. Prääksuga kükid, ümber maja jooksmine ja igasugused tantsuvõtted. Pidime laulma ka. Ümber maja jooksmast tulles, ootas meid ees lõhnastamine, jooksime kahe inimese vahelt läbi ja need lasid siis mingit rõvedat lõhna peale. Sisse minnes toimus taaskord kottide vahetus. Täna saime terve klassi peale ostukäru. Panime oma asjad kõik sinna sisse ja pärast oli ikka tükk tegu, et õigeid asju sealt kusagilt leida. Eriti tore oli seda ostukäru koos kõikide asjadega mööda treppe vedada - neljandale, komandale, teise majja, jälle teisele korrusele jne. :D Aa, enne välja minekut, hommikul, soditi meil näod ka täis veel. Täna olin ma punane ja roheline, veekindlate markeritega. Pärast neljandat tundi pidid kõik rebased alla garderoobi jurde minema. Seal oli rivistus ja hakkasime jenkat tantsima. Tagantpoolt kostuva susina ja kisa järgi sain aru, et järjekordne õhuvärskendaja ja lõhnaõli tiir oli tulemas. See vahetund mööduski rohkem tugeva õhuvärskendaja tähe all, suu ja kõik kohad olid seda täis. Võmatu oli kusagilt värsket õhku saada. Päeval midagi märkimisväärset rohkem ei toimunudki. Tegime klassiga pilti ka jälle.
Õhtul pidime kella neljaks koolimajja minema, et siis põhirets ka üle elada. Läksime neljaks sinna ja passisime pool tundi niisama tühja seal. Siis tuldi nägusid sodima, taaskord. Peale sodimist läksime linnapeale. Kolonnis. Pidime seda järgi laulma/röökima või mis iganes tegema, mida meile ette lauldi. Mõned inimesed vaatasid meid ikka väga kurja pilguga, teised jälle naersid ja signaalitasid ja lehvitasid, mõned tegid pilti ka. Esimene peatus oli Konsumi esisel parklal. Järjekordne rivistus ja siis hakkasime mingit mängu vms mängima... Mul ei tule hetkel selle nimi meelde, aga see oli selline: "tõsta ette oma käsi, ja siis taha oma käsi, jälle ette oma käsi ja siis seda rapuda jne.. :D ". Peale seda mängisime "Kes aias." Siis taheti nelja vabatahtlikku, mina, Piret, Marelle ja Merit läksime, ülesandeks öeldi, et on 15 minutit aega ja me peame selle ajaga linnapeal raha teenima. Algselt küsisime niisama inimestelt annetusi, kasvõi 10 sendi kaupa, lõpuks ütlesime, et meil kästi raha koguda, muidu ripume me õhtul laes. Lõpuks saime vist oma 50 krooni ringis ikka kokku. Selle ajajooksul mil me raha "kerjasime" tegid teised peatuse Maksima ees, lõugasid ja tantsisid ja mai tea mida nad veel seal tegid. Siis suundusime Selveri juurde. võtsime seal veel paar inimest kinni, et natuke annetusi koguda ja saigi meie aeg otsa. Läksime ka rivvi ja siis hakati taaskord jenkat tantsima ning kätekõverdusi tegema, kõnniteel, möödasõitvad autod signaalitasid ja parklas olevad autojuhid ja inimesed naersid. Peale Selverit suundusime tagasi koolijuurde. Ise samal ajal kõike kaasa röökides nii, et lõpuks oli kurk valus ja hääl hakkas ära kaduma.
Jõudnud kooli juurde, kästi meil need riided ära võtta, mida me ei tahtnud, et ära retsitaks ja seejärel seoti silmad kinni ja läkski põhirets lahti. Esimese asjana enne sisse minekut pidi sinepiga hambaid pesema ja seejärel suu küüslauguveega ära loputama. See polnudki veel nii hull, selle elasid kõik ilusti üle. Ma enam küll kõikide asjade õiget järjekorda ei mäleta, aga üks asi oli see, kui pidime mööda klistiirilahust alla roomama. Roomasime veel terve pika maa, nuudlite ja räimede sees. Vahepeal pidi midagi nuudlite seest otsima ka, aga ma ei leidnud sealt midagi. mingil hetkel visati peotäis jahu näkku. Õnneks mul oli selle rätiku ots suu ja nina ees nii, et mu suu ja nina jäid jahust ilusti puhtaks. Pidime millegi sisse istuma ja lõpuks selgus, et see millesse me istusime, oli märg nuustik. Kästi käed veega täidetud pangi panna ja sealt midagi taaskord otsida. Ämbrist asja kätte saanud, tuli välja, et see oli banaan mis seal oli. Kuigi algselt meenutas see väga midagi muud. Siis kõndisime mööda võimlemismatte üles ja viimase asjana valati pähe mannat ja siirupit, nina torgati värvi sisse ja siis panime ninaga templi oma diplomile, et oleme katsumuse edukalt läbinud. Kui kõik olid rajalt ära tulnud, oli veel rivistus. Seejärel toodi mingi mänguasi, piilupart, mis pandi ühest otsast minema ja sellele pidi ükskõik kuhu musi tegema. Mõni tegi pardi suule, mõni peapeale, mõni tagumikule ja kuhu iganes veel musi. Kui part lõppu jõudis, öeldi, et nüüd tuleb oma kõrval seisvale inimesele samasse kohta musi teha, kuhu mänguasjalegi. Neil oli päris tore, kes tagumikule musi tegid või ettepoole. :D Järgmine mäng oli see, mida ma terve selle nädala kartnud olin - kala viskamine käest kätte. Kui kala maha kukkus, pidi selle üles võtma ja musi tegema. Ma muidugi seda kinni ei püüdnud ja üles ka ei julgenud võtta, kuna ma kardan kala, ma ei tea ise ka miks, agano, lõpuks sain selle sabast kinni, tegin ruttu sabale musi ja viskasin siis jälle edasi. Siis tuli kala jälle ringiga tagasi ja ma pidin taaskord selle sealt maast üles korjama. :D Kui kalamäng läbi oli, toodi kusagilt väikeste laste pissipott, kus olid vist kommid ja limonaad ning seda pidi siis sealt jooma.
Kõige viimane ja ühtlasi kõige ilgem asi selle retsi juures oli "tordi söömine". Tort oli tehtud umbes 2-3 cm paksuse pekitükiga, õlis immutatud sai, ketšup, sinep, küüslauk ja mai tea, võibolla oli seal veel midagi, aga see oli lihtsalt nii rõve, et juba selle tüki suhu panemisest piisas, et see kohe välja tagasi oksendada. Seda ei pidanud küll ära sööma, piisas ainult närimisest, aga ma ei suutnud seda isegi närida mitte. Tuli kohe tagurpidi välja tagasi ka. :D
Sellega saigi meie rets läbi. Pidime veel ainult ootama, kuni kool sellest lägast koristatud sai ja alles siis saime koolimajast välja, sest uksed olid lukus. Tulime koos Marelle, Eleri ja Gretega koos koju, teepeal mõned inimesed vataasid küll natuke imelikult, aga savi see, meil oli lõbus vähemalt.
Kodus Biku lisatud pilte vaadates läks mul süda taaskord pahaks kui ma selle "tordi" pilti nägin. Rõverõverõve lihtsalt.
Kodus läksin kohe pesema, et sellest räime haisust ja peas olevast manna ja siirupi segust lahti saada. Peale pesu tuli kohe inimese tunne jälle tagasi.

Tegelikult oli tore rebaste nädal meil. :)
Bye nüüd jälle.

Rebased - III päev.

Tänane päev algas sellega, et läksin 07.05 Marelle majaette, et sealt siis koos see hiiglaslikult suur kast (kahekesi mahub vabalt sisse) kooli vedada. Eile oli meile öeldud, et võtke nii suur kast kuhu ise sisse mahute ja meie võtsime muidugi sellise, kuhu me ka kahekesi ära mahume.. Lõpuks selle kastiga kooli jõudnud, pidime selle veel kooli uksest sisse ka saama. Kuna see kast nii suur oli, siis ei mahtunud see ühestki uksest sisse ja me pidime selle kokku murdma ja sees tegime uuesti lahti selle. 5minuti pärast öeldi: "Kõik koos kastidega õue!" no tore küll, siis hakkas uuesti pihta see jama. Lõpuks välja saanud, pidime kõik rivvi võtma ja siis harjutusi tegema. Prääksuga kükid, kätekõverdused (ma ei jõudnud ühtegi teha :D ), painutused, sirutused, puusaringid jms. Need tehtud, tulid meie "orjapidajad" ja hakkasid meid siis lõbusasti sodima. Õnneks ma ei näinud nii hull välja kui mõned teised. Lõpuks pidime veel 2 ringi ümber koolimaja ka jooksma, kõik olid pmst suremas pärast seda. Pandi meid siis uuesti rivvi ja hakkasime põdral maja metsasees laulma, koos liigutustega. Fun. :D Kui need asjad tehtud said, siis pidime paari võtma kellegagi, me mõtlesime, et mingi mäng vms, aga tuli välja, et jalad seoti/teibiti kokku ja kõige tipuks pidime veel oma asjad, ilma koolikotita, sellesse samusesse kasti panema mis me kaasa võtsime. Eino väga tore küll, sellejaoks meil oligi siis seda hiigelsuurt kasti vaja. :D Õnneks saime kusagilt ühe natuke väiksema kasti mida polnud nii hull vedada kui seda minu ja Marelle oma :D Treppidest oli ka ikka üsna koomiline käia kui jalad kinni seotud olid. Ma pmst lohisesin järgi seal :D . Agano, juba esimeses tunnis võtsime me ennast lahti, savi see, et tegelikult pidi päeva lõpuni nii olema. Pärast esimest tundi oli veel tore see, et meil läks kastil põhi alt ära kui seda klassiuksest välja üritasime saada, kõik õpikud (3 inimese omad) olid keset klassiust laiali.
Pärast kolmandat tundi pidid kõik rebased saali minema. tuli välja, et ainult meie, A klass, olime algselt seal. Pidime neile oma laulu ette laulma ja siis kes aias mängima. Ise ikka veel jalgupidi koos olles. Lõpuks läks laul nii kiireks, et me olime kõik seal hunnikus maas. Tegime veel mingit idiootset mängu, aga kuna kõik seda korralikult ei teinud, siis ei pidanud ma õnneks eriti roomama seal. :D
Päev lõppes sellega, et ma kaotasin tänu sellele suurele kastile oma vene keele asjad ära, otsisin küll igaltpoolt, keerasin isegi kasti kummuli ja ronisin sisse otsima seda, aga ei leidnud. Pärast vene tundi garderoobi minnes avastasime, et me kasti pole seal enam. Pika otsimise peale leidsime selle esimeselt korruselt kus selgus, et mingid väiksed tatid olid selle sinna vedanud ja järjekordselt põhja alt ära tõmmanud sellel.
Koju jõudes läksin kohe pesema, et see huulepulk näolt maha saada. Siis tegin endale homseks rebase kõrvad valmis ja nüüd vaatan siin telekat ja meenutan tänast päeva. Fun, again. :D

-xoxo-

Rebased - II päev.

Täna läksime kooli, kaasas kiiver ja vahtraleht ning seljas rohelised riided. Meie klassist enamus täitsid siiski reegleid, mitte nagu B klassis, kus paljudel polnud ei rohelisi riideid ega kiivrit ega ka vahtralehte. Tunnid olid sama igavad nagu tavaliselt, aga vahetundided oli sagimist päris palju. Väikesed jooksid mööda ja küsisid "Kas te lähete rattaga sõitma? Te olete algajad jne :D." Kuna kaheteistkümnendikke täna polnud, siis ei olnud ka midagi hullu, eks näis mis homme ja ülehomme saama hakkab.
Käisime vahetundide ajal koridoris korralikult kiivritega ringi, tundided võtsime enamasti need ikka peast ära, kuna nendega oli üsna raske, et mitte öelda võimatu midagi teha. Pea oli kuidagi väga raste. :D Vahetundides tegime klassiga pilte ka, kirjanduse tunnis tegi õpetaja ka meist kõigist pilti. toretore.
Ma ei viitsi siia midagi täna rohkem kirjutada.
-Tsau-

Lisaks veel selle, et pidime tegelikult täna abiturientidele ülistuslaulu ka tegema, aga kuna päeval sellest asja ei saanud, siis tegime selle õhtul läbi msni valmis. Tublid nagu me oleme. Ülistust seal küll väga pole, aga savi see. :D

Rebased - I päev.

Täna läksime kõik kooli ootusega, et mis täna saama hakkab. Kaheteistkümnendikud olid meid omavahel ära jaganud, et kes meid, rebaseid, siis see nädal orjastama hakkab. Kuna keegi kedagi ei tundnud, siis hakkasime neid lihtsalt koolipeal taga otsima kuni lõpuks õiged inimesed kätte saime. Andsime neile siis oma kingitused ära, kes kommi, kes šokolaadi või midagi muud sellelaadset ja saime igaüks neilt vastu sildi vms, millejärgi nad meid ära tunnevad ja neid silte peab reedeni kandma. Suht tore on koolipeal ringi käia sildiga millel kiri "... ori" , väikestel rõõmu kui palju kui seda kolmetähelist sõna loevad. :D
Üldiselt oli tänane päev üsna tore. Kõik olid kuidagi väga rõõmsad täna. Särasid koguaeg ja panid niisama segast. Käisime täna Marellega ajalugu ka vastamas. Kõik oli mälust kui peoga pühitud ja mittemidagi ei tulnud meelde, eriti nõme oli see, et suuliselt pidi vastama. Õpetaja veel põrnitseb sind sellise pilguga, et no kuidas sa ikka tuled vastama ja midagi rääkida ei oska. Lõpuks tuli ikka midagi meelde ja sain oma kolmekese kätte ära.

Aga davaiks, tänaseks kõik.
Cüüs,

Mõrd.

Essa tund - saksa. Kuna meil oma õpat pole, siis andis meile seda see teine õpetaja (ma nime ei mäleta :D). Temaga on mega hea tunnis olla, ta võikski meie saksa õpetaja olla. Siis tuli raamatupidamine, kus pidime oma eile poolelijäänud KT-d ära lõpetama. Suht normaalselt läks, ma arvan. Esimese osa sain "5" igatahes, eks näis kuidas täna läks. Tänane bio tund oli suht haige. Mulle ei meeldi see, et õpa tahab võimalikult palju *ittu hindeid sisse panna. Tahtsin omaette vaikselt õpetajale mõeldud sõnumit edastada "mõrd", kuid just sellel hetkel oli klass surmvaikseks jäänud ja terve klass kuulis seda, õnneks õpetajani see vist ei jõudnud, sest ta ei öelnud küll midagi. :D Kuna me tänase keka asemel läksime terve klassiga teatejooksu võistlustele siis me otsustasime, et me enne seda venkusse minna ei viitsi, sest sealt pidi töö olema ja me oleks siis väga napilt spordihalli jõudnud. Õnneks oli õpetaja sellega nõus ja siis saimegi venest ära. Tegelt olid minujaoks need võistlused suht mõttetud, kuna ma kuhugi võistkonda ei mahtunud ja passisin seal niisama tühja kuni teised ära jooksid ja siis sain koju tulla.
Suht väsimus ja tüdimus on peal. Õppida ka ei viitsi. Muusikat peab igaks juhuks vaatama õhtul, äkki küsib homme.

Tsüüs! :)

Vahest just nii on hea...

Vahest just nii on hea - vaadata sügiseselt kirjut tänavat ja mõelda endaette. Vahel just nii on hea - käia üksi, hoida kätt vanalinna müüri peal. mitte keegi ei tea, ja just nii ongi parem.

Wonderland

Täna oli koolis siis õpetajate päev. Istusime all ja ootasime kella, kui äkki hakkas Knight Rider üle terve kooli lõugama - see oligi meie tänane koolikell. Olekssee natukene lühemalt kestnud, oleks kõik ok, aga see oli nii pikalt, et kõrvad jooksid virtsavett vahepeal. Aga see selleks, tunnid olid meil väga igavad täna. Õpetajad ka polnud midagi ette valmistanud ja panime niisama tühja need 3 tundi koolis.
Pärast kooli läksime Käti, Egle-Riinu, Marelle ja Piretiga randa pilte tegema. Päris mõnus oli. Ilm oli ka hästi soe ja päike paistis. Ainuke jama oli see, et mesilased tulid kallale, ja mina juba lootsin, et mesilased on ära külmunud, aga kus sa sellega.
Lõpuks läksin siis koju ja hakkasin vaikselt õhtule mõtlema, Tsoorus noorte pidu, Wonderland. Panin ennast valmis ja siis viis vanaisa mu Rõugesse Biku poole ära. Vahepeal ostsin Ahtole lilled ja kaarti ka ära. Olime natuke aega Biku juures ja siis läksime välja, kuna meil oli veel 2 tundi peole minekuni aega. Kella kaheksa ajal läksime Rõuge poejuurde ja saime sealt autopeale, et Tsooru poole liikuma hakata. Läksime siis kohe sisse, soovisime ahtole õnne ja hakkasime saali minema, kui avastasime, et me oleme seal ainukesed. Istusime siis natuke niisama koridoris ja ootasime rahvast, kes juba vaikselt kogunema hakkas. Läksime ka siis sisse ja tantsisime. Vahepeal käisime vetsus reidikaid ka tegemas, Marelle, Biku, Alisa, Pireti, Liisu, Age ja Lauretega. Päris fun oli vahepeal. Siis nägime Kerlit üle pika aja. Ta oli ka oma sõpsudega kohale ilmunud ja sama äkki kui nad tulid, olid nad varsti ka juba kadunud. Tegime veel igast pilte ja tantsisime.Lõpuks olid jalad tantsimisest nii väsinud, et ma otsustasin, et ei pane enam väga pikka aega kontsasid alla. :D Aga üldiselt oli pidu päris hea. Rahvast oli ka vahelduva eduga palju ja siis hajusid kõik jälle laiali jne. Nagu tavaliseltki. :) Kella kaheks kutsusime Agega vanaema järgi ja läksime ära Sännasse. See tuba oli seal nii kuradima külm, et ma oleks kringliks külmunud öösel.
Ja ega ma pikemalt ei viitsigi midagi kirjutada.
Kordame kunagi kindlasti. /L

About me,

*Olen nagu meri- vaikne, tormine ja ilus. Tunnen end nagu tuul- tühi ja täis rääkimata asju. Säran nagu päike – pärast kõike paha, oskan ikka olla õnnelik.
*Ma pole ilus, aga ma ei pea ennast ka koledaks. Ma pole ego, aga ma ei alahinda ka ennast. Ma pole ideaalne, aga ma ei tahagi olla.
*Olen tüduk, kes tihti naeratab, kuid harva on õnnelik.
*Vaid ühe hetkega võib mu klaashaprast hingest saada kalk, jääkülm ning armutu teras.
*Läbikukkumine on osa elust ja mina ei ole tüdruk, kes midagi tegemata jätaks.
*...rikun seadust ja lõhun tundeid.
*Elu on lühike, eira reegleid, andesta kiiresti, suudle aeglaselt, armasta tõeliselt, naera kontrollimatult ja ära kahetse ühtegi asja, mis pani Sind naeratama.
*Ostan, müün ja vahetan - see olen mina!

Ma võin sulle tunduda ülbe, endassetõmbunud, igav, mõttetu, õel ja mida iganes veel, aga järelikult pole sa mind tundma õppinud. Kui tahaksid mind tõesti tundma õppida, et paneks sa neid halbu omadusi tähelegi, need on meis kõigis olemas - kelles vähem/kelles rohkem.
Mõnikord olen ma tujukas, aga juba mõne hetke pärast olen ma parimas tujus üldse. Mõnikord olen ma kurb, mõnikord rõõmus, mõnikord vaikne, mõnikord jutukas. -
Aga kui ma ei meeldi sulle sellisena nagu ma olen, siis sa ei väärigi mind ega ka mu sõprust.

*Tuleb olla piisavalt iseseisev, et lubada endal olla mina ise, piisavalt vaba, et olla kellegagi seotud, piisavalt julge, et tunnistada oma hirme ja piisavalt tugev, et näidata välja oma nõrkusi.

Ma olen alati mina ja just see mind eriliseks teebki!

Venib nagu kaameli tatt.

Üle hulga aja on jälle tore kooli minna. Siiamaani on hommikune tõusmine jms olnud väga vaevarikas, aga täna oli mingi imelik sisemine tunne, mis kohe tahtis kooli minna. Aga okey, päeva sai alustada raamatupidamisega, kus ma täna imekombel asjast aru ka sain. Sain jälle kinnitust, et ma/me ei suuda midagi seoses oma õpilasfirmaga ette võtta (sells suhtes, et mõtteid on, aga keegi pole valmis neid teostama ja sada häda veel...) Tänane keemia tund möödus väga suure küsimärgi all. Kuna ma eelmisel tunnil puudusin ja nad siis uue osa võtsid, ei saanud ma sellest teemast seal midagi aru ja vaatasin nagu hiinaimet seal Marelle vihikus. Kõige tipuks tegi õpa veel tunni lõpus sama osa peale tunnika ka. Marelle üritas mulle küll midagi ette öelda, aga kui ta valesti ütles, siis "2" kukub. [:D] Tänane päev kuidagi väga venis. Nagu kaameli tatt ütleks sellepeale, kohe kuidagi ei tahtnud ära lõppeda. Täna oli üle hulga aja jälle muusika tund. Seal oli meil 9 lehte vaja ära täita, aga kuna need enamusel tegemata olid, siis vahetundide ajal käis grupiviisiline mahakirjutamine. Aga ma ikka ei saa veel aru, milleks on muusikas neid kuramuse arvustusi kirjutada vaja. Ma kohe üldse ei viitsi mingisugustel kultuuriüritustel jms käia. Lõpuks oligi kätte jõudnud viimane tund - arvuti - seal oli väga mõttetu, tegime oma kodulehekülje või midagi sellelaadset ära ja saimegi tulema jälle. Arvutis me tavaliselt ainult 10-20 minutit teemegi omi asju ja siis võib koju ära minna. Seegi hea.
Täna nägin koolipeal Bikut, kes küsis, et kas ma reedel Tsooru ka lähen. Ega mul erilist plaani sinna minna polnud, kuna keegi ei tahtnud bussiga sinna varem passima tulla (ma ei saa hiljem millegagi ja 2 tundi peab väljas passima), aga siis biku ütles, et ta tuleb ka bussiga ja siis me lähmegi koos. Teeme bussikatšilli, külmume paar tundi ja siis lähme kultuurimajja soojenema. :D

Ja peaaegu ongi tänane päev läbi, õhtu möödub nagunii enamus aega teleka ees ja natuke ka õppides. Kui mul kunagi midagi huvitavat ka kirjutada on, siis eks ma annan siia ka teada siis.


xoxo - Egle

Laupäev ja pühapäev (25.-26.09)

Laupäev algas kerge peavaluga. Aga kuna see mul tavaline asi, siis võtsin kohe tableti sisse ja natukese ajapärast oli ka valu kadunud. Kuna mul kohutavalt igav oli, siis hakkasin oma tuba koristama, leidsin sahtlitest igasugust vana kraami mida enam ammu nõinud polnud. Vaikselt hakkas kell juba õhtule lähenema ja oli aeg Andraga Vairo ja Kaironi sünnipäevale minna. Andra oli seda juba mitu päeva oodanud ka. Läksime siis sinna, andra tormas kohe lastega tahatuppa mängima ja ei tahtnudki õieti midagi süüa. Nii nad seal siis muudkui mängisid ja tundus, et neil oli väga lõbus. Kella poole kaheksa paiku tulime ära koju. Kuna paps pidi Tallinnasse kauba järgi minema, siis ta küsis, et kas ma ei viitsiks kaasa minna, kuna muidu jääb ta äkki magama. Mõtlesin, et kodus nagunii midagi teha pole, lähen sõidan kaasa siis. Aga mul endalgi oli uni nii peal, oleks peaaegu magama jäänud, aga suutsin ise üleval püsida ja suutsin papsil ka une ära ajada kui ta vahepeal tukkuma oleks jäänud. Kuna ma nii väsinud olin, siis nägin ma juba viirastusi. Enda arust sõitsime me mitmest hääletajast mööda, aga lõpuks selgus, et need minu "hääletajad" olid hoopis maanteepostid. Kõige tipuks oleksin ma infarkti saanud kui nägin, et meie auto kõrval seisab ja hoiab kõvasti kinni lokkis juustega naine. Ma tõesti ei tea kas ma nägin kummitust või oli see kõik lihtsalt üleväsimisest. :D Balbiino tehasesse jõudnud, aitasin papsil kauba peale laadida ja siis tõmbasime autos voodid lahti ja magasime 2 tundi enne kui tagasi sõitma hakkasime. Kell oli tirisema pandud kella 3.00-iks, aga kuna me kumbki kella ei kuulnud, ärkasime üles 3.15 ja hakkasime siis kohe tagasi sõitma, kuna pidime kella seitsmeks Põlva Selveris olema. Lõpuks jõudsime sinna ikka pool tundi varem ja magasime selle aja seal ka. Põlva Selveri töötajad on nii jobud ja aeglased, et seal läks meil kauga mahalaadimise ja taara pealepanekuga tund aega. Sealt sõitsime siis kohe Võru Selveri juurde ja seal sai kaup juba 10 minutiga maha laetud. Ja alles siis sai koju. Kell oli üheksa läbi kui koju jõudsime. Paps läks kohe magama, aga kuna mul enam und polnud, siis ma vaatasin Andraga multikaid mida igal pühapäevahomikulgi vaadanud oleme. Siis läksid Age ja andra välja ja mul tuli ka uni peale. Magasin kuni kella viieni, kui emps helistas, et küsida, mida poest vaja on. Siis oli uni läinud ja ülejäänud õhtu läks vaikselt telekat vaadates ja õppimisega tegeledes, aga kuna mul väike palavik oli, siis sain empsi nõusse, et olen paar päeva kodus ja ravin ennast terveks. Põhjuseks tõin selle, et muidu olen ma reedel haige ja ei saagi Tsooru peole minna. :D

Koristusteenindus.

Kuna esimene tund oli vaba (jälle), sai natukene kauem magada. Kui kooli jõudsin, siis läksin kohe klassijuhatajasse, mis meil tänu ärajäänud tundidele mõnda aega reedeti esimese tunni lõpust toimub. Seal oli mingi küsitlus, et mida tahaks klassiga ette võtta jms. Mul ei tulnud midagi pähe seal ja kui koju jõudsin, siis hakkasin mõtlema mida kõike sinna kirjutada oleks võinud. Täna oli inkast ja saksast töö. Inkat ei oska kuidagi kommenteerida, 3 peaks kindlasti ära tulema, hea oleks kui isegi 4, aga saksa õnnestus küll kuidagi 4 saada, kuigi töö oli nii lihtne ja algselt arvasin, et isegi 5 tuleb ära. Agano, pole hullu. Viimane tund oli kunst, kus kõik ütlesid, et me ei viitsi täna kirjutada (jälle) ja õpetaja oli nõus, et ta täna siis räägib ja järgmisel tunnil me ainult kirjutame. Suht uni tuli peale seal. tunnid läbi said, siis läksin empsile appi Maire korterit koristama. Kuna seal selline tolmuhunnik oli igalpool, siis olin lõpuks ise ka nagu tolmuahv (seal tehti remonti ja kuna Maire ise kodus pole, siis me koristame enne ta koju jõudmist kõik enamvähem ära, et lapsega kusagil olla ka oleks). Seal läks oma 3-4 tundi ikka ära. Lõpuks ei tahtnud enam tolmulappi näha ka. aga vähemalt võttis korter juba ilmet, enam polnud igalpool halli tolmukihti. Kui seal lõpetasime, siis läksime poodidesse Vairole ja Kaironile kingitust otsima. Pika otsimise peale saime ka need ära ostetud ja saigi ära koju tulla. Kuna mul oli täna natuke kahtlane olla siis kraadisin kohe ennast ja tuligi välja, et mul on hoopis palavik, 37,7 küll esialgu. Jõin kohe ühe Ferveksi sisse ja varsti jälle hea olla. Nüüd peaks ka veel ühe tassitäie ära jooma, siis ehk ei tõusegi palavik kõrgemale. ;)

Tsau siis tänaseks. :)

Peegel.

Tahaks siia midagi kirjutada, koguaeg päeval mõtlen mida siia kirjutada, siis on nii palju mõtteid, aga kui blogi lahti võtan, siis mõtted kaovad kohe. Aga okey, ma räägin siis natuke oma päevast.
Päev algas, nagu ikka, uniselt. Kohe kuidagi ei tahtnud üles ärgata, mis sellest, et kooli alles teiseks tunniks minema pidi ja selletõttu natuke kauem magada sai. Uimerdasin siis natuke ja kui lõpuks enamvähem ärkvel olin, tegin endale kohvi ja sõin natuke. Kõht täis, hakkasin siis ennast kooliks valmis sättima ja oma suureks üllatuseks avastasin, et mul pole kapist ühtegi pluusi enam võtta, ei teagi kuhu kõik nii äkki kadunud on. Hakkasin siis teistes kappides tuhrama ja lõpuks ikka leidsin midagi. Peegli ees olin ka täna kuidagi kahtlaselt kaua, tavaliselt saan hommikuti 15-20 minutiga hakkama, täna olin väga aeglane - läks isegi 30-40 minutit, kuigi tegevused olid täpselt samad mis teistelgi hommikutel. Hakkasin siis koolipoole liikuma. Kooli jõudnud, pidin kõigepealt meelde tuletama, kus raamatupidamise klass on (ma pole ikka veel suutnud kõikide tundide klasse meelde jätta), minu õnneks olid teised klassikaaslased alla istumas ja ma sain ilma probleemideta õige klassi kätte. (:D) Tunnid möödusid kuidagi väga aegluubis, Marelle vaatas ikka iga natukese ajatagant peeglist ennast (nagu tavaliselt :D) ja Sander pani lõpuks tal selle peegli rotti ja hakkas peegliga taha vaatama. Huvitav:D. Kui tunnid läbi said, tulin koju ja hakkasin kohe sööma, kõht oli nii tühi, et oleks kasvõi kokku kukkunud, kuigi koolis sai täna pannkooke söödud (nagu viimasedki peaaegu 3 nädalat). Tegin kohe saksa kodutöö ka ära ja rohkem ei viitsinud kooliasjadega tegeleda. Siis vaatasin oma lemmik seebikat "Armastuse meri" ja imestasin, et kuidas need seebikategelased saavad ikka nii lollid olla, kommenteerisin neid siin omaette ja sain Agelt kurje pilke selle eest.
Nüüd hakkan just "Rääkimata lugu" vaatama, need lood seal lähevad lihtsalt nii südamesse, et ma pean seda saadet lihtsalt vaatama. :)