Peegel.

Tahaks siia midagi kirjutada, koguaeg päeval mõtlen mida siia kirjutada, siis on nii palju mõtteid, aga kui blogi lahti võtan, siis mõtted kaovad kohe. Aga okey, ma räägin siis natuke oma päevast.
Päev algas, nagu ikka, uniselt. Kohe kuidagi ei tahtnud üles ärgata, mis sellest, et kooli alles teiseks tunniks minema pidi ja selletõttu natuke kauem magada sai. Uimerdasin siis natuke ja kui lõpuks enamvähem ärkvel olin, tegin endale kohvi ja sõin natuke. Kõht täis, hakkasin siis ennast kooliks valmis sättima ja oma suureks üllatuseks avastasin, et mul pole kapist ühtegi pluusi enam võtta, ei teagi kuhu kõik nii äkki kadunud on. Hakkasin siis teistes kappides tuhrama ja lõpuks ikka leidsin midagi. Peegli ees olin ka täna kuidagi kahtlaselt kaua, tavaliselt saan hommikuti 15-20 minutiga hakkama, täna olin väga aeglane - läks isegi 30-40 minutit, kuigi tegevused olid täpselt samad mis teistelgi hommikutel. Hakkasin siis koolipoole liikuma. Kooli jõudnud, pidin kõigepealt meelde tuletama, kus raamatupidamise klass on (ma pole ikka veel suutnud kõikide tundide klasse meelde jätta), minu õnneks olid teised klassikaaslased alla istumas ja ma sain ilma probleemideta õige klassi kätte. (:D) Tunnid möödusid kuidagi väga aegluubis, Marelle vaatas ikka iga natukese ajatagant peeglist ennast (nagu tavaliselt :D) ja Sander pani lõpuks tal selle peegli rotti ja hakkas peegliga taha vaatama. Huvitav:D. Kui tunnid läbi said, tulin koju ja hakkasin kohe sööma, kõht oli nii tühi, et oleks kasvõi kokku kukkunud, kuigi koolis sai täna pannkooke söödud (nagu viimasedki peaaegu 3 nädalat). Tegin kohe saksa kodutöö ka ära ja rohkem ei viitsinud kooliasjadega tegeleda. Siis vaatasin oma lemmik seebikat "Armastuse meri" ja imestasin, et kuidas need seebikategelased saavad ikka nii lollid olla, kommenteerisin neid siin omaette ja sain Agelt kurje pilke selle eest.
Nüüd hakkan just "Rääkimata lugu" vaatama, need lood seal lähevad lihtsalt nii südamesse, et ma pean seda saadet lihtsalt vaatama. :)