10/22/11

Finally 18.

Ja lõpuks jõudiski kätte kauaoodatud 19.oktoober. Päev, millal ma ametlikult täisealiseks sain. Kerli saatis mulle juba öösel kell üks sõnumi, mille peale ma üles ärkasin ja enam tund aega magama jääda ei saanud, sest ma ei suutnud uskuda, et mul sünnipäev on. Hommikul kooli minnes oli mul ka nii hea tuju. Särasin üksinda terve päeva. Kõik tulid kallistama ja õnnitlema koolis kohe mind. Isegi Biku oli garderoobis juba ootamas. Rääkisime Bikuga natuke juttu ja siis läks ta bussi peale ja mina tundi. Peale kooli pidin ma minema Maarja juurde lapsi hoidma. Kui Maarja kuuepaiku koju tagasi tuli, siis ütles, et tal oleks vaja mu empsiga veits juttu rääkida, et ta tuleb ka minuga koos. Ma lollike ei taibanud siis ikka veel, et midagi on valesti. Kui kodu uksest sisse astusin, siis nägin sõpru ja sugulasi, kes mulle üllatuspeo olid korraldanud. Ma olin tõesti nii šokis, et ei osanud midagi öelda ega teha. Näost olin ka punane nagu peet, aga see oli nii armas ja ootamatu üllatus. Ma vahepeal tegelikult juba mõtlesin, et Maarja, kes alati asju unustab, unustas mu sünnipäeva ka ära, aga tema oskas hoopis nii kavalalt asja ära korraldada ja nii tavalist juttu ajada, et ma ei saanudki midagi aru. Olime siin sõprade ja sugulastega ja kui kõik juba ära minema hakkasid, siis tuli meil Kerliga järsku mõte, et võiks Tartusse kluppi minna, kuna Võrus poleks see meil kolmapäeval eriti hästi õnnestunud. Võinoh, rohkem oli see Kerli mõte, ma läksin sellega lihtsalt kaasa. Käisime veel enne kümmet poes, saatsime Kerliga Jette koju ja siis juba tuligi Maarja meile järgi, et Tartusse minema hakata. Ta ise pidi Veikole bussivastu minema, kes just Soomest tuli. Tartus läksime kõigepealt Kerli ühikasse, Jaak ja Anti tulid ka. Võtsime seal väikesed joogid ja läksime siis kella üheks Club Tallinnasse. Tantsisime ja tšillisime seal mõnusalt. Millalgi tuli Sulev ka sinna. Kui CT kinni pangi, natuke peale kolme, siis läksime Jaagu ja nonde korterisse. Hangusime niisama seal ja viie ajal vist läksime ära magama. Hommikul ei saanud keegi üles. Me Kerliga ka jooksime bussi peale, sealt ühikasse mu kotile järgi ja siis uuesti jooksuga bussijaama, et ma bussile jõuaks. Suht väsinud olin terve neljapäeva. Bussisõit oli ka üsna masendav. Istmed olid nii kõvad, nagu plate peal oleks istunud ja see buss loksus ja hüppas nii kõvasti, et mul hakkas halb seal juba. Ahmisin värsket õhku nii palju kui seda sinna vahepeal tuli ja lootsin, et ma ikka Võruni vastu pean. Kui lõpuks koju jõudsin, siis hakkasin koristama ja uimerdasin niisama pool päeva.

Nii, aga nüüd siis reedest. Age ütles mulle, et ma ennast valmis paneks. Siis tuli ta mulle järgi ja käskis silmad kinni panna. - Ta oli ühe tuttava ära rääkinud, et too meid limusiiniga sõidutaks. Nii mõnus oli. Hea bass oli ka seal ja nii nii kaiff oli olla. Mõtlesime, et mida teha võiks. Otsustasime lõpuks, et läheme Tartusse. Juba üheksa paiku olimegi Tartus. Helistasime Kerlile ka ja kutsusun neid limuga sõitma. Nad olid väga ekstaasis sellest ja olid kohe nõus tulema. Läksime neile järgi ja siis tegime mõned tiirud Tartu peal ja siis läksime Püssi, sest seal oli Termikas, keda me fännama tahtsime minna. Mõtlesime, et kuidas me Age ja Jette sisse saame. Jette on veel nii väike ka, et kõik olid suht kindlad, et age saab sisse ja Jette mitte. Tegelikult oli hoopis vastupidi - Jette sai ilma probleemideta sisse ja Agelt hakati dokumenti küsima. Siis passisime natuke aega ukse taga ja mõtlesime, mis edasi teha. Lõpuks tuli teine turva sinna ja Age proovis uuesti ja sai õnneks sisse. Siis läksime meie ka ja kaiffisime Termikat täiega. Otse lava ette saime ka kohad kohe. Laulsime nii kõvasti kaasa, et mul ei olnudki pärast enam õieti häält, hommikul ka oli suht kähe hääl veel, aga nüüd on see juba tagasi tõmmanud. Me oleks tahtnud Age ja Jettega Termika lõpuni olla, aga me autojuhid tahtsid ära minna, kuna üks pidi täna tööle minema, kuhu ta lõpuks ei jõudnudki. Läksimegi siis varem ära, kuid nagu Kerli pärast ütles, siis nad ainult paar lugu mängisidki veel ja oligi kõik. Nii mõnus oli ikka öösel limuga koju sõita. Võrus sõitsime veel klubide eest ka läbi, kõik vaatasid täiega järgi. Mõni lehvitas ka. Koju jõudsime natuke peale kolme vist ja siis läksin suht kohe ära magama, aga und ei tulnud. Seega istusin niisama üleval ja mõtlesin igasuguseid ägedaid mõtteid.

Igatahes on mul väga hea meel, et seekord mu sünnipäev just selline oli. Väga lahe, meelde jääb igatahes. Aitäh nendele, kes selle meeldejäävaks tegid. :)