2 viimast päeva veel ehk kokkuvõte aastast 2010

Kell on küll pool üks, kuid mul und ei ole ja mõtlesin, et alustan siis selle blogi kirjutamisega. Viimased 2 päeva on veel selle aasta lõpuni, kuid minu selleaasta lubadus, mille ma ise endale andsin, pole täitunud, kuid kes teab, kahe päevaga võib veel kõike juhtuda.
Alustan siis ikka jaanuarist - Kui ma õigesti mäletan, siis oli selle aasta alguses kohe Mireena sünnipäeva tähistamine tema maal, terve klass oli kutsutud, kuna tal esimesel jaanuaril sünnipäev, siis millalgi sealkandis ta seda ka tähistas. Järgmisena meenub jaanuarist Age sünnipäev, mis on 16. jaanuar, kuid ma ei mäleta selle tähistamisest vms küll midagi, ilmselt ta vist ei pidanudki seda. Nende sünnipäevadega jaanuari mälestused hetkel ka lõppevad.
Veebruar - Sõbrapäev ja vanaema sünnipäev. Üllatavalt vähe mäletan sellest kuust midagi, tavaliselt on mul ikka hea mälu, kuid nüüd tundub, et see seda siiski ei ole.
Märts - Mäletan seda kuud kui vaheaja kuud, eriti just sellepärast, et sellel vaheajal tegin lõpuks omale kauaoodatud keeleneedi ära, mis sellest, et emps nõus ei olnud, Kerli kirjutas vanema loa ja oligi asi korras. Nädal aega sõin ainult jäätist ja pudingut, vahepeal oli küll tunne, et aitab, nüüd võtan selle jublaka ära, aga kuna kõik läks nii nagu pidi, siis on see "jublakas" mul siiamaani kenasti alles.
Aprill - Vanaisa sünnipäev, Andra sünnipäev ja klassiga Rootsis käik. Eriti on meeles see Rootsi, juba sellepärast, et see mu esimene sõit laevaga oli ja laevas oli ka küllaltki tore. Kajutis olime Mireena, Greete, mina ja Kristiina. Lasime Mireena onul või kellelgi suure kasti GINi osta ning kui seda kinni maksma hakkasime ütles ta, et pole vaja, seega olime rahul, et ei pidanud nii s*tta jooki ise kinni maksma, kuna see ei läinud eriti kellelgi alla ja siis müüsime neid seal laevas teistele odavalt maha. :D Eriti tore oli see, et kui Rootsist tagasi tulime, käis bussipeal mingi raadio, kui ma ei eksi, siis Star FM, käimas oli sõnumimäng kus loositi 2 piletit Prahas toimuvale Black Eyed Peas'i kontserdile. Täiesti lambist, ise poolunine, saatsin sinna sõnumi ning kui Võrus bussist maha astusin sain kõne, et olen pääsenud edasi lõpploosimisse. Just bussis ärganud, ei saanud ma hästi aru mis toimub, kuid üliõnnelik olin siiski, mis siis, et võitnud ma tol hetkel veel ei olnud. Aa, sellest kuust mäletan veel seda, et enne Rootsi minekut, umbestäpselt 22.aprill, tegin tatoka ka endale. Muidugi emps ei teadnud seda kuni jaanipäevani, siis sai talle ära räägitud. :D Rumal nagu ma olin, siis ega ma ju kohe kreemi ega midagi ei kasutanud ja pidin selle hiljem üle tegema.
Mai - Noniinonii, lõpuks ometi sain ma selle kauaoodatud võidukõne Star FM'ist, kus teatati, et mina olengi see, kes võitis 2 piletit Prahasse, Black Eyed Peasi kontserdile. Sellel ajal kui kõne tuli, olin bussiga teel Tsooru peole. Keegi ei uskunud, et ma võitsin enne, kui keegi, Sillu vist, pani kõrva mu telefoni juurde ja kuulis ka. Ma olin nii šokis, et ei osanud midagi öelda. Tegelikult oli siis veel aprillikuu viimane päev, kui täpne olla. Ma ei osanud telefonis mittemidagi öelda, ainult korrutasin, et see pole võimalik jne ning kui küsiti Black Eyed Peas'i laulu, ei osanud ma tol hetkel midagi muud öelda kui "I gotta feeling" - hea seegi, muidu ei oleks ühtegi meelde tulnud tollel hetkel. Kõne lõppes just siis, kui bussist maha astusime. Terve õhtu otsa ma särasin ja mõtlesin, et vanemad ei lase mul nagunii minna sinna ja kui ma nad suudangi nõusse saada, siis kelle ma kaasa võtan!? Särasin seal Tsoorus omaette ja rääkisin siis Kerlile ka sellest ja küsisin, et äkki tahab ta ise minuga kaasa tulla. Pärast seda särasime juba mõlemad ning pärast paaripäevast järelemõtlemist oli Kerli nõus ja mul ka vanemad enamvähem nõus. 15.-17.mai see sõit siis toimuski. Läksime mõlemad 15.-nda hommikul vara Tallinna bussipeale, et õigeks ajaks lennujaama jõuda, kumbki meist polnud seal varem käinud ega lennukiga lennanud. Need 2 tundi mis me lennujaamas tühja passisime, läksid kuidagi väga kiiresti, õige pea olimegi juba lennukis, ootamas õhkutõusu. Kui lennuk õhku tõusma hakkas, me vist Kerliga mõlemad kartsime, hoidsime toolist kõvasti kinni ja naersime ja ei uskunud ikka veel, et me tegelikult ka kahekesi täiesti võõrasse kohta ja linna läheme. Uskumatu, isegi praegu veel mõtlen ja imestan siin. Aga igatahes, õnnelikult Prahasse kohale jõudnud ja õige autojuhi kätte leidnud, viidi meid hotelli, Angelo oli hotelli nimi. Registreerisime ära, sättisime end toas sisse ja läksime siis kohe linna uudistama. Kuna me teadsime, et vanalinn ja põhilised vaatamisväärsuses peaksid meil kusagil hotelli läheduses olema, hakkasime suvalises suunas kõndima, kuna me olime ju nii targad, et meil oli 4 kaarti, kuid jätsime kõik need hotelli maha, siis lõpuks selgus, et me kõnnime üldse vales suunas. Läksime tuldud teed tagasi hotelli ja võtsime kaardi ning läksime siis juba õiges suunas. Pime Karli sild oli väga ilus. Seal olid veel mingid pidustused ka, jõe peal sõitsid paadid millel põlesid tuled jne. Igatahes, me otsustasime, et tulehe järgmisel päeval sinna valgega tagasi, kui aega on, kuid nagu selgus, siis seda meil polnud, sest me läksime hoopis ühte vääääga suurde poodi ja šoppasime seal juba mitu tundi ära ning läksime kohe pärast seda hotelli, et end kontserdiks valmis sättida. Otsisime tükk aega metrood ja kohta, kust metroo piletit osta, keelest me aru ei saanud, aga lõpuks saime õige pileti ja istusime ka õige metroo peale. Pidime küll vähemalt tund aega O2 arena juures järjekorras passima, kuid see tasus end ära. Kontsert oli lihtsalt parim. Mis sellest, et ma viimased 2 päeva ainult kontsadel käinud olin ja ma enamuse kontserdist lihtsalt istusin põrandal, kuid see oli nii võimas - mitusadatuhat inimest on sinu ümber ja elavad kontserdile kaasa. Mis sellest, et mul jalad valutasid ja ma kõndisin nagu part, viimase laulu ajal (I gotta feeling) unustasime mõlemad Kerliga selle valu ja lihtsalt hüppasime ja lõugasime kaasa. Nii kuradima hea oli, et tahaks kohe tagasi minna sinna. Ja juba oligi kätte jõudnud 17 ning pidime lennujaama minema ja Eestisse tagasi sõitma, mis sellest, et me kohe üldse ei tahtnud. Vahest mõtlesime küll, et äkki tuleb meil ka tuhapilv ette ja me ei saagi tagasi, aga õnneks/kahjuks seda siiski ei juhtunud. Ohhjah, võiks aega tagasi keerata. :)
Juuni - Lõpuks ometi on kätte jõudnud see kauaoodatud juuni 2010. Eksamid olid küll üsnagi jubedad, kuid kui need tehtud said, ei olnud enam midagi muud teha, kui lõpetamist oodata. 19.juuni ärkasin hommikul juba enne kella, sest ärevus oli nii suur, ei teagi miks, aga ma niiväga tahtsin sealt koolist minema saada juba, lõplikult hüvasti jätta selle kõigega. Esmalt läksin juuksurisse, kus tehti soeng. Poleks osanud arvatagi, et lühikestesse juustesse saab nii ilusa soengu teha. Vähemalt mulle meeldis ja mind üldse ei huvitanud tol hetkel kas teistele meeldib või mitte. Järgmiseks tuli meik. No sellist soperdist annab küll otsida nagu see meikar oli. Ma oleks ise ka kodus parema suutnud teha, vähemalt ei oleks ma endale 3 tooni tumedamat puuderkreemi pannud ega keset nägu tumedat jutti jätnud. Koju jõudsin, siis üritasin selle jubeda juti oma näol oma 2 tooni heledamate jumestusasjadega ära peita, kleit selga ja siis juba minekut. Terve selle aktuse ma istusin ja mõtlesin omaette ainult sellest, et kui ma ette tunnistusele järgi lähen, siis ma kukun kindlasti pikali, sest mul jalad värisesid all, kontsad olid küllaltki kõrged ja see põrad polnud ka just kõige parem seal, kui õnneks nii ei läinud.Lõpuks ometisai aktus läbi, kool läbi, enam ei pea iga päev VIP'i minema, kuigi nüüd ma mõtlen küll vahest, et võiks ikka sinna ka minna. Enivei, peale aktust läksime koju, kus istuti natuke ning õhtul läksime Kerli, Biku ja Agega Antslasse Koit Toomele (ma tõesti ei mäleta enam peo nime, sorry :D ). Kuna ilm oli üsna vihmane ja külm, siis oli rahvast ka ikka väga vähe, kuid sellest polnud midagi, meie saime ilusti hakkama, vaatamata ilmale ja sellele, et meil telk laulukast ikka üsna kaugel oli. Juuni on veel see kuu, kus ma käisin oma tatokat üle tegemas. Mis sellest, et tegelikult pole soe aeg selliseks asjaks just parim, aga ma ei jõudnud enam oodata. Selle ületegemisega kaasnes ka see, et tegelikult ei tohtinud ma terve suvi päikest võtta, vähemalt mitte tatokaga kohale, kuigi suve lõpus ma panin sinna juba SPF30 kreemi peale ja sain ka nii suve lõpuks õrna jume peale. Ujuda ma ka ei tohtinud, terve juuni ja juuli ma vette ei saanudki, alles augustis julgesin natukene käia, kuna ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et see tatokas veel mädanema ka läheb.
Juuli - Juuli algas kohe Paadiralliga. Võtsime oma kodinad kaasa, Kangstist võtsime peale Kerli ja Eliise, telgi panime Biku majajuurde ja läksime siis paadirallile. Kuna seeaasta ühtegi otsest tuttavat rallist osa ei võtnud, siis elasime seal niisama kaasa. Õhtusel peaol esinesid Birgit Õigemeel, kes mulle tegelikult väga ei meeldi ning Shanon, keda ma hakkasin alates sellest peost tõsiselt fännama. Nende laulud on nii head, Taavi laulab lihtsalt nii hästi, nende bänd ise on nii hea, oeh, ma tahaks neid veel kuulda ja näha. Lisaks sellele, et nad teevad head muusikat, on Taavi veel šitaks kena ka. Aww onju. (a) :D
August - Kuna me Kerli ja Agega augustit juba väga pikka aega oodanud olime, siis me ei suutnud ära rõõmustada, kui see lõpuks kätte jõudis - Hauka Laat - meil olid küll maitea mis plaanid tehtud, kuid nagu ikka, müüsime mina ja Age laadal jäätist. Aga see selleks, läksime kohe avamise õhtul kohale Antslasse, saime ka sellel aastal õnneks Annika õuepeale telgi panna, mõtlesime küll, et lähme ka avapeole, kuid sinna me ei jõudnudki. Käisime niisama linnapeal ringi Kerli ja Ahtoga. Age möllas üldse Sveniga ringi seal vist, kui ma õigesti mäletan. Kuna ma teadsin, et ma pean järgmisel ja ka ülejärgmisel päeval jäätist müüma päevotsa, siis mõtlesin, et lähen varem magama, kuid kus sa sellega. Esimesel hommikul ei olnudki midagi hullu. Esimese laadapäeva õhtul läksime aftekale ka, võinoh, selleks ajaks, kui Shanon lavale tuli, sest pmst selle pärast me need piletid ka ostsime, et Shanonit näha. Kaiffisime seal ees neid ja nende bändi ning kui nad ära lõpetasid, läksime Kindlasse Kohta, istusime seal veits ja läksime siis välja ilutulestikku vaatama. Kuna kerli iga asja peale ehmub, siis ka ilutulestiku ajal ta muudkui hüppas. See oli ülimalt hea vaatepilt kusjuures. :D Ja nii jõudiski kätte viimane laadapäev. Kuna need 2 päeva olid lihtsalt tapvalt kuumad, siis oli ikka tükk tegemist, et kaks päeva järjest jalgadel seista, kuid hakkama ma sellega sain, mis sellest, et pidevalt ülimagusat jääjooki pidin ostma ja paar korda lasin endale ka vett pähe kallata. :D
September - Kõik-kõik on uus septembri kuus. Esimene september, pean uude kooli minema, kuid oh God!, ma ju ei tunne seal mitte kedagi, ma ei oska kuhugi minna, ma ei oska midagi öelda jms mõtted jooksid mul peas ringi. Kui lõpuks kooliette jõudsin, jäin sinna lihtsalt seisma ja mõtlesin, mida edasi teha ja kuhupoole jooksu pista, kuid õnneks nägin Marellet ja siis hakkasime koos vaatama, et mis teha ja kuhu minna jne. Lõpuks küsisin Bikult, et kuhu me minema peame ja leidsimegi õige koha üles, mis sellest, et me kedagi peale oma vanade koolikaaslaste ei tundnud, me ei teadnud isegi, milline me õpetaja on. Lihtsalt seisime seal, ootasime kuni aktus läbi saab ja kui klassidekaupa sisse minema hakati, sisi võtsime lihtsalt 10A klassi rivvi, kuigi me päris kindlad polnud, kas me ikka õigetel inimestel järgi käime. Õnneks läks kõik hästi, esmamulje klassikaaslastest puudus, kuna keegi ei julgenud midagi öelda, peale klassijuhataja tundi läksid kõik jälle oma teed. Eriti äge oli järgmisel päeval kooli minna. Läksime koos Marellega, et siis koos garderoob ja seimene klass, saksakeele klass, üles leida. Tänu Marelle ühele tuttavale, kes seal koolis käib, saime vähemalt garderoobi kätte, kuid klassi me ikka üles ei leidnud ning lõpuks kui arvasime, et leidsime, tuli ikka välja, et me pidime hoopis teises majas ja teises klassis olema. Üsna mark oli kohe esimesel päeval ja esimesel tunnil 20 minutit hiljem klassi jõuda, kuid õnneks ei öelnud õpetajad ka esimesel tunnil midagi, sest nad juba arvasid, et me ära eksinud oleme ja üks õpetajatest tuli otsima meid. Üldiselt möödus terve septembri kuu uude kooli sisse elamisega. Enamvähem võib öelda, et ma olen rahul sellega, et ma just siia kooli tulin, kuigi see, et mu hinded on 2 korda halvemad kui enne algselt hirmutas mind, kuid mu eesmärgiks on vähemalt see, et ühtegi perioodi kahte ei saaks, ülejäänu on juba ükskõik.
Oktoober - Nüüd on kätte jõudnud see jube kuu, mida enamus kümnendike kartusega ootasid - rebaste nädal. Pidime kandma rohelisi riideid, kiivrit, vahtralehte, poisid pidid riietuma tüdrukuteks ja vastupidi jne. Jalad seoti kokku ja nii pidi ringi käima (mööda treppe ja kahe maja vahet), asjad pidi suurde kasti panema jne. Põhirets - veeti meid mööda linna, lõugasime üle terve linna igast asju, neid, mida ees ette karjuti, kerjasime raha, ma ei teagi millejaoks, tegime keset linna kätekõverdusi ja kükke. Vähemalt saime lehte, aga lehe all oli vale alakiri. Pildil oli 10A, mitte 10B, nagu pildi all kirjas oli. Rebasterets õnnelikult üle elatud, jõudis kätte 19.oktoober - minu sünnipäev. Üldiselt tore päev, väga paljud pidasid mind sõnumitega meeles, mõned kallistasid ja ühtul oli msn ka punane kirjadest. Kõige tipuks läks mul veel telefon ka katki samal päeval kuid õnneks pidin ma nagunii uue saama ja andsin siis oma soovist kohe papsile teada ning õhtul saingi uue telefoni kätte ka. Selle päeval mõtlesin ma tegelikult ainult järgmisele aastale ja oma sünnipäevale, sest juba järgmisel aastal saan ma lõpuks ometi 18. Ma tean jah, et paljud räägivad, et kui 18 täis saad, siis ei ole enam midagi, et taha ja ei käi enam üldse niipalju ja igalpool, aga see ootus, et siis on pmst kõik teed valla, tee mis tahad, ei pea enam mente kartma jne, see ongi põhiline. :D Kurat, jälle ma unistan, aga igatahes, see aasta ma oma sünnipäeva ei pidanud. Ainuke külaline oli Kerli, kes igal aastal käinud on, alates lapsest peale ja meie oleme tema ja Kertu sünnipäeval alati käinud. 21-sel tehti lõpuks ka rebaste ja abiturientide ühine möll Linnamäel. Seal oli ka üsna pull - rahvas tantsis nii laua peal kui ka laua alla (peaaegu), kes tegi aknataga nägusid, kes ajas niisama lolli juttu jne. Vähemalt on hea see, et kümnendikud ja kaheteistkümnendikud saavad omavahel läbi, mitte ei ole nii nagu Biku rääkis, et nemad pmst omalajal vihkasid üksteist (10. ja 12. klass).
November - Taaskord, 19. november (sellel aastal paljud asjad just 19-ndal kuupäeval toimunud), Tsoorus pidu. Cold As Ice. See oli esimene pidu, kuhu ma üle kahe aasta tegelikult ei plaaninud üldse minna, kuid tänu Bikule ma sinna ikka jälle kohale jõudsin. Nagu viimaselajal tavaks on saanud, siis ei olnud mul õrna aimugi, kuidas ma sealt lõpuks koju saan, kuid tänu Toomase abile saime ikkagi Agega koju ka peo lõpuks. Üldiselt ei olnudki novembris vist rohkem midgai mäletamisväärset. Või vähemalt hetkel ei meenu midagi, kuid ma üldse ei imesta, kui ma jälle lihtsalt ei mäleta. :D
Detsember - Ja jõudiski kätte aasta viimane kuu, mis algas kohe Õpilasfirmade laadaga Pärnus. Meie firma - Sander, Kristiina, Kristine, Aniita, Gerda ja mina - teeb vinüülplaatidest kausse. Algselt mõtlesime, et hea seegi ,kui saab kuni 5 kaussi maha müüdud, kuid lõpuks suutsime üle kahekümne kausi ära müüa. Aga igatahes, esimesel päeval, kui me Pärnusse läksime, toimus hullem jooksmine ühest hotellist teise niikaua, kuni hotelli töötaja lõugama pistis ja enam edasi-tagasi käia ei lubanud. Kuna mul üsna kehv olla oli, siis ma olin ammu voodis, kuigi und ei saanud ma enne kella viit umbes. Teised leiutasid igasuguseid viise kuidas õue pääseda ja siis teise hotelli, ise samalajal hiilides nii vaikselt kui vähegi võimalik. Järgmisel päeval, kui laat lõppema hakkas, oli mul hääl täiesti ära läinud. Esimest korda üldse, sest mul on küll kurk tihti valus, aga hääl pole siiamaani kordagi ära läinud veel. Peale selle laada oli seekuu veel Biku sünnipäev, millest ma juba eelmises blogis kirjutasin, kuid juba jälle ma mõtlen siin, et Biku, see su sõber, kes mu koju tõi, oli ikka k*radima kena küll. :D By the way, nägin isegi ennast, Bikut ja teda unes ükskord, aga kahjuks ma ei mäleta, mida ma nägin. :D Siis olid veel jõulud, kus ma taaskord midagi korda ei saatnud. Istusin rahulikult kodus koos empsiga ja vaatasime telekast jõulufilme. Siis läksime Andra ja Agega papsile külla Tartusse. Tegelikult pole ma veel suutnud harjuda mõttega, et ta nüüd Tartus elab, kuid mis mul muud üle jääb kui sellga harjuma hakata.

Ja nüüd, kell on kohe kaks, ma mõtlesin, et kirjutan vaid natuke seda blogi ja jätkan homme, kuid ei suutnud lõpetada. Muudkui meenutan ja naeran siin igast asju. Biku sõnad: "meil on ja tuleb veel mälestusi, mida saame naeratus näol meenutada!". See on tõeks saanud. Alates ellest aastast, kui me samas koolis käime, oleme me ka rohkem suhtlema hakanud.

Selle aasta kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju asju on sellel aastal toimunud seoses sõnaga "uus" või "esimest korda". Näiteks laevaga sõit, lennukiga sõit, võit kusagilt suvalisest raadiomängust, kooli lõpetamine, uus kool jne. Võib vist veel selle ka lisada, et sellel aastal pole ma nii haige ka olnud nagu varem, köha kimbutas vaid ühel korral (ptui-ptui-ptui). Aga nüüd, kell saab kohe-kohe kaks, aasta lõpuni on veel 46 tundi ja ma ikka ei tea, mida ma aastavahetusel teen. Masendav, aga igaljuhul, aitähh kõikidele, kes aasta 2010 just selliseks tegid nagu see oli!
Head vana-aasta lõppu!

Biku sünna ja Tartu.

Nii, alustaks siis Biku sünnipäevaga, mis toimus 23.12 ehk samal päeval, mil selleks aastaks sai läbi kool. (Huh, thank God!) Aga igatahes, enne Linnamäele minekut läksin bussiga Rõugesse, et sealt koos Bikuga siis juba edasi minna. Jõudnud Rõugesse, kuulsin kohe mingeid jõululaule ning avastasin siis, et need tulevad poe eest, kus mingid laulsid ja tantsisid ja jagasid jõulude puhul piparkooke. Käisime Bikuga poes, kust ta fooliumi ostis ja läksime siis Biku juurde, saime seal natuke olla, kui kell oligi juba kuus ja siis algas sõit Linnamäele. Aitasin Bikul hiiglaslikult suure joogikoti autosse vedada, peaks mainima, et see oli nii raske, et me kahekesi vaevalt jõudsime tõsta seda. Hakkasime siis sõitma, võitsime veel Risto ja Kädi ka peale ning õige pea olimegi Linnamäel. Meie üllatuseks oli see hiiglaslik kott Ristole nagu lapsemäng sisse vedada. Esimene külaline oli Carru, kes oli juba enne meid sinna jõudnud. Aitasime Bikul salati kaussi panna, dipikastme valmis segada ja asjad lauale panna ning varsti olid ka teised külalised kohal. Marleen, Kädi ja Carru tahtsid kohe vesikat üles panna ning seda nad ka tegema hakkasid, kuid see ei õnnestunud neil esialgu just kõige paremini. Pusisid seal päris pikka aega, kui lõpuks valmis said, siis hakkasid nad seal kaiffima. Põhiliselt istusid nad seal terve õhtu ning ajasid oma teemat. Põhiline oli siiski see, et kõik on nii rebelid ja kõik on tasuta. Marleen ütles, et elu on tasuta, jook on siin tasuta, söök on siin tasuta jne. Vahest olid nad isegi üliväga naerukrampides. Alguses oligi pmst nii, et üks seltskond ühe laua taga ja teine teise laua taga, kuid õnneks see nii ei jäänud. Kui juba natuke joodud oli, segunesid lauataga olevad inimesed ning kui Marleen, Carru ja Kädi korraks vesika juurest püsti said, viidi see ka ära teise laua peale, kuhu vaikselt kõik siis ümber kogunesid. Õhtu põhilise lauluna jääb meelde Barbi Girl, mida kõik kaasa laulsid ning kui seda juba paar korda lastud oli, hakati selle järgi ka tantsima - ringis, mille keskel Marleen tantsis ja mängis Barbiet. Üleüldse tantsiti lõpuks päris palju seal ning ühel hetkel tormasid Sander ja Risto kuusega uksest sisse, mille nad jumalteab kust võtnud olid. Ise olid nad väga õnnelikud oma kuuse üle. Panid selle tühja pangi ja seina najale, et see püsti püsiks ning "ehtisid" selle siis ära. Täheks tippu pandi tühi viinapudel ning okstele pilluti salfräti tükke, kahvleid, taldrikuid jms. Lõpuks nägi see kuusk üsna prügimäe moodi välja, kuid kõik tahtsid kuuse juures pilti teha. Vahepeal olin ma Bikule isiklik fotograaf - pildistasin teda kõikidega. Peaks mainima, et Biku sünnipäev oli mingi erilise suhete tähe all seekord, küll jutustati algselt lauataga ja niisama pingipeal ning vahepeal olid osad üldse kadunud. Täpselt ei mäletagi, aga umbes kahe kuni kolme vahepeal sai kodupoole liikuma hakata, kuigi mul polnud algselt õrna aimugi, kuidas ma koju saan, aga lõpuks sain ühe Biku sõbraga koju, Alari oli vist, kui ma õigesti mäletan. Aga tegelikult oli Biku sünkar väga tore, rahvas oli ka väga sõbralik. (:
Juba järgmisel päeval, 24.12 olidki jõulud käes. Sellel päeval midagi erilist ei toimunudki tegelikult. Age ja Andra läksid papsiga maale, aga ma ei tahtnud empsi üksina koju jätta ja jäin siis ka koju. Sõime kõhud täis ja vaatasime poole ööni, õigemini hommikuni telekast mingeid jõulufilme.
Kui Age ja Andra papsiga maalt tulid, helistasid nad, et ma oma asjad kokku paneks ja valmis oleks, sest kui nad koju jõuavad, siis hakkame pmst kohe Tartu poole sõitma. Panin kiirelt koti kokku ja õige pea olidki nad ka siin, Agel asjad koos ja paps ka tööjuures ära käinud ja läksimegi siis ära. Tartusse jõudnud, läksime poodi, sest paps ütles, et tal pole vist külmkapis võid ja piima ja veel paari asja. Ostsime need ära, võtsime igaüks kommipaki ka (maiasmokad, me teame) ja läksime siis papsi poole. Panime oma asjad ära ja siis tuli juba Andra jutuga "Mängime midagi". Võtsime kodust doomino kaasa ja siis nad mängisid seda papsiga. Ootasime, et kell saaks nii palju, et "Üksinda Kodus" vaadata. Mis sellest, et me seda mitu korda vaadanud oleme, siis vaatasime ka seekord, kõiki osasid kusjuures. Pühapäeval käisime linnapeal, või õigemini kõigepealt läksime Lõunakeskusesse šopingule. Sealt midagi erilist küll ei saanud, põhiliselt otsisime Andra nukule mähkmeid, mida kusagilt leida ei ole ning nagu selgus, ei olnud neid ka Lõunakas. Sain endale vaid Expressionsist 2 paari kõrvarõngaid ja Euronicsist sain sirgendaja. Muidu poleks seda ka ostnud, aga kuna see enne maksis 400 ja nüüd alla 200 oli, siis otsin selle ära, kuna tundus üsna normaalne olevat ning nagu hiljem selgus, siis see seda ka oli. Lõunakas tiir peale tehtud, läksime Eedenisse. Seal olevast Juku poest saime lõpuks ka Andrale need mähkmed ära, viimane pakk seal poes kusjuures. Kuna ka Eedenist midagi muud osta ei olnud, siis läksime Konsumisse, et Andrale ülejäänud jõulukingituseks midagi osta. Pika mõtlemise peale tahtis ta oma nukule veel sukapükse ja uut kleiti, mille ta ka sai. Minu suureks üllatuseks maksavad nukude riided sama palju ning veel rohkemgi kui lasteriided. Naljakas vaadata, kuidas kuni 30cm riiet (nukule kleit) maksab samapalju kui paar odavamaid teksaseid. Aga igatahes, kassas ostude eest ära makstud, läksime papsi poole tagasi. Sõime kõhud täis, mis olid poodides kolamisest juba tühjaks läinud ning siis hakkasime koos papsi ja Andraga doominot mängima, kuna muud mängu me kaasa ei võtnud ja papsil ka polnud midagi. Enne seda tahtis Andra muidugi oma nukule uusi asju näidata ja pani siis talle mähkmed jalga, kleidi selga ja sukapüksid jalga ning hakkas siis teda söötma, et vaadata, kas mähkmed ka oma eesmärki täidavad. Lõpuks aga selgus, et terve lutipudelitäis vett sisse joota pole kuigi mõistlik, kuna mähkmed hakkasid välja andma ning pidi ikka nuku potile panema - rohkem mässamist kui väikse lapsega, nagu me naersime teda. Üldiselt möödusid järgnevad päevad, esmaspäev ja teisipäev, niisama telekat vaadates ja Andraga mängides, kuni paps õhtul töölt tuli ja siis ise Andraga mängima hakkas, sest ta niiväga thab koguaeg papsiga mängida jms teha. Teisipäeval, kui paps töölt tuli, sõi kõhu täis ja siis tõi meid Võrru ära. Kuna mul hommikust saadik pea valutas ja rohtu ka võtta ei olnud kusagilt, siis jäin autopeal magama, mis sellest, et kell alles kuus oli. Võrru jõudes ärkasin üles ja üritasin magava Andra ka üles ajada. Ei viitsinud enam midagi teha ja läksingi üsna varakult ära magama.

3.-4. dets Pärnus.

Reede hommik algas minu jaoks kell 7.00, et siis jõuaks süüa, asjad kokku pakkida ja kooli poole astuma hakata.Enne minekut küsisin Agelt, et äkki võin tema talvesaapad panna, et nendega veits soojem ja ta oli nõus, ta küll hoiatas, et need on libedad, aga ma ei uskunud, et kohe nii libedad, et enne kooli jõudmist 6 korda korralikult pikali käia jõuab. Kuna mul oli suur spordikott ühel õlal, käekott teisel õlal, käes raske kilekott vinüülplaatidega ja veel lisaks kast kaussidega, siis oli teistel neid kukkumisi üsna koomiline vaadata ma arvan, sest kast lendas ühele poole, spordikott teisele poole ja kilekott veel seljataha. Mul endal oli küll väga lõbus, aga vanamutikesed küll ahhetasid ja ohhetasid mul taga. :D Kui lõpuks siis koolimaja juurde jõudnud olin, siis jõudis õnneks ka buss kohe kohale ja me läksime Pireti ja Kristinega ära bussi. Meie üllatuseks ei mahtunud sinna spordikooli bussi kuhugi me kaste ja kotte panna, seega pidime need põrandale pori sisse panema. Kell üheksa algas sõit Pärnu poole. Kõik olid nii ootusärevad ja kui lõpuks pärast kahte tundi sõitu Pärnusse sisse sõitsime, siis terve buss lõugas ja kõik plaksutasid. Esimese asjana sõitsime hotelli juurde. Läksime Viikingi hotelli kus selgus, et sinna saavad ainult 3 ja ülejäänud lähevad kõrvale, Sadama "villasse", jutumärkides sellpärast, et see küll villa mõõtu välja ei andnud - haises väga rämedalt, pooled pidid põrandal magama ja enamusel ei olnud korralikku pesemisvõimalustki. See tuba kus mina, Kristine, Aniita, Kristiina ja Mirjam olime, oli kõige parem, sest meil oli nahkdiivan, -tugitool, vahesein suure voodi ja väikeste voodite vahel, kõige suurem telekas selles hotellis (tubades) ja kõikide üllatuseks oli meil ka väga korralik vann. Algselt tahtsid kõik me juurde pesema tulla, aga lõpuks ei tulnud keegi sinna pesemise pärast. Ennast hotelli sisse seadnud, siis läksime investeerimise loengusse. See oli ikka tõeliselt mõttetu, too tüüp seal ees rääkis nii raskelt, et keegi ei saanud midagi aru ta jutu pointist. See loeng kestis ka oma 2 tundi ning kui see läbi sai, läksime hotelli tagasi. Otsisime veel poodi ka ning kui selle lõpuks leidsime, oli eriti tore see, et see pood oli nii väike, et sinna mahtus maksimaalselt 5 inimest korraga sisse, muidu oleks väga kitsaks läinud ning lisaks sellele olid seal 3 korda kallimad hinnad kui Võrus. Poes käidud, läksime tagasi hotelli, et kõhud täis süüa ja siis tutvumisõhtule minna. Selle õhtu mõte oli, et saada uusi tutvusi ja tutvuda oma konkurentidega. Peale seda mindi tagasi hotelli ja siis hakkas üks jooksmine ühest hotellist teise jne. :D Läksime mingi poole üheteistkümne ajal Käti, Jette, Kristine ja Kaupoga McDonald's-it otsima mis pidi jutu järgi 2 km Tallinna poole olema, kuid kuna keegi ei teadnud, kus pool Tallinn on, siis läksime suvalises suunas. Lõpuks pika kõndimise peale jõudsime kohale, kuid see oli küll palju pikem maa kui 2 km. Kui me siis lõpuks hotelli tagasi jõudsime, siis olime natuke niisama seal, kuni mulle tundus, et mul on vist lisaks nohule ka palavik. Läksin mingi ühe ajal voodisse ära, kuid magama jääda ikka ei saanud enne kui kell oli umbes pool 5 või midagi sinnakanti, kuna kõik käisid edasi-tagasi ja uni läks üldse lõpuks ära. Kui lõpuks natuke ka magada sain, siis ärkasin äratuskella peale, et alla sööma minna ja siis bussiga Port Arturi poole minna. Lootsime, et saame vähemalt midagi korralikku süüa selle jama peale siin hotellis, kuid kus sa sellega, söögiks pakuti meile poolik röstsai juustuga ja teine pool singiga ning veel magus saiake. Isegi kohvi ei antud meile, öeldi, et ei ole, kuid õpetajad jõid ikka kohvi.
Liikusime siis lõpuks Port Arturi poole, kus meil Õpilasfirmade laat oli. Registreerisime ära ja läksime siis oma letti kujundama. Panime oma kausikesed (vinüülplaatidest) lauale, näidiseks panime ühte kaussi kommi, teise mandariine ja kolmandasse lille ning lootsime vaikselt ,et päeva lõpuks vähemalt 5 kaussi saaks maha müüdud. Mida rohkem päev edasi, seda rohkem oli huvitujaid. Paljud ostsid kausi selle järgi, mis esitaja plaat see oli olnud. Lõpuks saime oma 36'st kaasavõetud kausist maha müüdud 21, mis oli meile endalegi suur üllatus. Kuna mul päeval hääl muudkui kadus ja kadus, siis kella kolme ajal ei olnud mul pmst enam üldse häält. Piiksusin seal letitaga ainult ja keegi ei kuulnud sõnagi mu jutust. Kui lõpuks laat läbi oli, oli veel autasustamine ja siis saime lõpuks kodupoole sõitma hakata. Kõik olid eelmisest ööst nii väsinud, et enamus jäi bussis kohe magama. Teel oli väga suur tuisk ja vahepeal ei näinud bussijuht teedki, et sõita, kuid üsna ruttu jäi õnneks tuisk üle ja sai jälle endise tempoga edasi sõita. Umbes seitsme paiku jõudsime Võrru tagasi ja kui ma kodu uksest oma piiksuva häälega sisse astusin, pidid emps ja Andra naerukrambid saama. Emps vist mõtles, et ma olen need 2 päeva ainult joonud seal, et nüüd häält ei ole. Tegin endale kohe üle coldrexi ja natukese aja pärast ka kummeli tee, et kurku soojas hoida ja kuna mul nii suur väsimus oli, siis läksin kümne ajal ära magama ka.

Bye nüüd.