3.-4. dets Pärnus.

Reede hommik algas minu jaoks kell 7.00, et siis jõuaks süüa, asjad kokku pakkida ja kooli poole astuma hakata.Enne minekut küsisin Agelt, et äkki võin tema talvesaapad panna, et nendega veits soojem ja ta oli nõus, ta küll hoiatas, et need on libedad, aga ma ei uskunud, et kohe nii libedad, et enne kooli jõudmist 6 korda korralikult pikali käia jõuab. Kuna mul oli suur spordikott ühel õlal, käekott teisel õlal, käes raske kilekott vinüülplaatidega ja veel lisaks kast kaussidega, siis oli teistel neid kukkumisi üsna koomiline vaadata ma arvan, sest kast lendas ühele poole, spordikott teisele poole ja kilekott veel seljataha. Mul endal oli küll väga lõbus, aga vanamutikesed küll ahhetasid ja ohhetasid mul taga. :D Kui lõpuks siis koolimaja juurde jõudnud olin, siis jõudis õnneks ka buss kohe kohale ja me läksime Pireti ja Kristinega ära bussi. Meie üllatuseks ei mahtunud sinna spordikooli bussi kuhugi me kaste ja kotte panna, seega pidime need põrandale pori sisse panema. Kell üheksa algas sõit Pärnu poole. Kõik olid nii ootusärevad ja kui lõpuks pärast kahte tundi sõitu Pärnusse sisse sõitsime, siis terve buss lõugas ja kõik plaksutasid. Esimese asjana sõitsime hotelli juurde. Läksime Viikingi hotelli kus selgus, et sinna saavad ainult 3 ja ülejäänud lähevad kõrvale, Sadama "villasse", jutumärkides sellpärast, et see küll villa mõõtu välja ei andnud - haises väga rämedalt, pooled pidid põrandal magama ja enamusel ei olnud korralikku pesemisvõimalustki. See tuba kus mina, Kristine, Aniita, Kristiina ja Mirjam olime, oli kõige parem, sest meil oli nahkdiivan, -tugitool, vahesein suure voodi ja väikeste voodite vahel, kõige suurem telekas selles hotellis (tubades) ja kõikide üllatuseks oli meil ka väga korralik vann. Algselt tahtsid kõik me juurde pesema tulla, aga lõpuks ei tulnud keegi sinna pesemise pärast. Ennast hotelli sisse seadnud, siis läksime investeerimise loengusse. See oli ikka tõeliselt mõttetu, too tüüp seal ees rääkis nii raskelt, et keegi ei saanud midagi aru ta jutu pointist. See loeng kestis ka oma 2 tundi ning kui see läbi sai, läksime hotelli tagasi. Otsisime veel poodi ka ning kui selle lõpuks leidsime, oli eriti tore see, et see pood oli nii väike, et sinna mahtus maksimaalselt 5 inimest korraga sisse, muidu oleks väga kitsaks läinud ning lisaks sellele olid seal 3 korda kallimad hinnad kui Võrus. Poes käidud, läksime tagasi hotelli, et kõhud täis süüa ja siis tutvumisõhtule minna. Selle õhtu mõte oli, et saada uusi tutvusi ja tutvuda oma konkurentidega. Peale seda mindi tagasi hotelli ja siis hakkas üks jooksmine ühest hotellist teise jne. :D Läksime mingi poole üheteistkümne ajal Käti, Jette, Kristine ja Kaupoga McDonald's-it otsima mis pidi jutu järgi 2 km Tallinna poole olema, kuid kuna keegi ei teadnud, kus pool Tallinn on, siis läksime suvalises suunas. Lõpuks pika kõndimise peale jõudsime kohale, kuid see oli küll palju pikem maa kui 2 km. Kui me siis lõpuks hotelli tagasi jõudsime, siis olime natuke niisama seal, kuni mulle tundus, et mul on vist lisaks nohule ka palavik. Läksin mingi ühe ajal voodisse ära, kuid magama jääda ikka ei saanud enne kui kell oli umbes pool 5 või midagi sinnakanti, kuna kõik käisid edasi-tagasi ja uni läks üldse lõpuks ära. Kui lõpuks natuke ka magada sain, siis ärkasin äratuskella peale, et alla sööma minna ja siis bussiga Port Arturi poole minna. Lootsime, et saame vähemalt midagi korralikku süüa selle jama peale siin hotellis, kuid kus sa sellega, söögiks pakuti meile poolik röstsai juustuga ja teine pool singiga ning veel magus saiake. Isegi kohvi ei antud meile, öeldi, et ei ole, kuid õpetajad jõid ikka kohvi.
Liikusime siis lõpuks Port Arturi poole, kus meil Õpilasfirmade laat oli. Registreerisime ära ja läksime siis oma letti kujundama. Panime oma kausikesed (vinüülplaatidest) lauale, näidiseks panime ühte kaussi kommi, teise mandariine ja kolmandasse lille ning lootsime vaikselt ,et päeva lõpuks vähemalt 5 kaussi saaks maha müüdud. Mida rohkem päev edasi, seda rohkem oli huvitujaid. Paljud ostsid kausi selle järgi, mis esitaja plaat see oli olnud. Lõpuks saime oma 36'st kaasavõetud kausist maha müüdud 21, mis oli meile endalegi suur üllatus. Kuna mul päeval hääl muudkui kadus ja kadus, siis kella kolme ajal ei olnud mul pmst enam üldse häält. Piiksusin seal letitaga ainult ja keegi ei kuulnud sõnagi mu jutust. Kui lõpuks laat läbi oli, oli veel autasustamine ja siis saime lõpuks kodupoole sõitma hakata. Kõik olid eelmisest ööst nii väsinud, et enamus jäi bussis kohe magama. Teel oli väga suur tuisk ja vahepeal ei näinud bussijuht teedki, et sõita, kuid üsna ruttu jäi õnneks tuisk üle ja sai jälle endise tempoga edasi sõita. Umbes seitsme paiku jõudsime Võrru tagasi ja kui ma kodu uksest oma piiksuva häälega sisse astusin, pidid emps ja Andra naerukrambid saama. Emps vist mõtles, et ma olen need 2 päeva ainult joonud seal, et nüüd häält ei ole. Tegin endale kohe üle coldrexi ja natukese aja pärast ka kummeli tee, et kurku soojas hoida ja kuna mul nii suur väsimus oli, siis läksin kümne ajal ära magama ka.

Bye nüüd.