Finally 18.

Ja lõpuks jõudiski kätte kauaoodatud 19.oktoober. Päev, millal ma ametlikult täisealiseks sain. Kerli saatis mulle juba öösel kell üks sõnumi, mille peale ma üles ärkasin ja enam tund aega magama jääda ei saanud, sest ma ei suutnud uskuda, et mul sünnipäev on. Hommikul kooli minnes oli mul ka nii hea tuju. Särasin üksinda terve päeva. Kõik tulid kallistama ja õnnitlema koolis kohe mind. Isegi Biku oli garderoobis juba ootamas. Rääkisime Bikuga natuke juttu ja siis läks ta bussi peale ja mina tundi. Peale kooli pidin ma minema Maarja juurde lapsi hoidma. Kui Maarja kuuepaiku koju tagasi tuli, siis ütles, et tal oleks vaja mu empsiga veits juttu rääkida, et ta tuleb ka minuga koos. Ma lollike ei taibanud siis ikka veel, et midagi on valesti. Kui kodu uksest sisse astusin, siis nägin sõpru ja sugulasi, kes mulle üllatuspeo olid korraldanud. Ma olin tõesti nii šokis, et ei osanud midagi öelda ega teha. Näost olin ka punane nagu peet, aga see oli nii armas ja ootamatu üllatus. Ma vahepeal tegelikult juba mõtlesin, et Maarja, kes alati asju unustab, unustas mu sünnipäeva ka ära, aga tema oskas hoopis nii kavalalt asja ära korraldada ja nii tavalist juttu ajada, et ma ei saanudki midagi aru. Olime siin sõprade ja sugulastega ja kui kõik juba ära minema hakkasid, siis tuli meil Kerliga järsku mõte, et võiks Tartusse kluppi minna, kuna Võrus poleks see meil kolmapäeval eriti hästi õnnestunud. Võinoh, rohkem oli see Kerli mõte, ma läksin sellega lihtsalt kaasa. Käisime veel enne kümmet poes, saatsime Kerliga Jette koju ja siis juba tuligi Maarja meile järgi, et Tartusse minema hakata. Ta ise pidi Veikole bussivastu minema, kes just Soomest tuli. Tartus läksime kõigepealt Kerli ühikasse, Jaak ja Anti tulid ka. Võtsime seal väikesed joogid ja läksime siis kella üheks Club Tallinnasse. Tantsisime ja tšillisime seal mõnusalt. Millalgi tuli Sulev ka sinna. Kui CT kinni pangi, natuke peale kolme, siis läksime Jaagu ja nonde korterisse. Hangusime niisama seal ja viie ajal vist läksime ära magama. Hommikul ei saanud keegi üles. Me Kerliga ka jooksime bussi peale, sealt ühikasse mu kotile järgi ja siis uuesti jooksuga bussijaama, et ma bussile jõuaks. Suht väsinud olin terve neljapäeva. Bussisõit oli ka üsna masendav. Istmed olid nii kõvad, nagu plate peal oleks istunud ja see buss loksus ja hüppas nii kõvasti, et mul hakkas halb seal juba. Ahmisin värsket õhku nii palju kui seda sinna vahepeal tuli ja lootsin, et ma ikka Võruni vastu pean. Kui lõpuks koju jõudsin, siis hakkasin koristama ja uimerdasin niisama pool päeva.

Nii, aga nüüd siis reedest. Age ütles mulle, et ma ennast valmis paneks. Siis tuli ta mulle järgi ja käskis silmad kinni panna. - Ta oli ühe tuttava ära rääkinud, et too meid limusiiniga sõidutaks. Nii mõnus oli. Hea bass oli ka seal ja nii nii kaiff oli olla. Mõtlesime, et mida teha võiks. Otsustasime lõpuks, et läheme Tartusse. Juba üheksa paiku olimegi Tartus. Helistasime Kerlile ka ja kutsusun neid limuga sõitma. Nad olid väga ekstaasis sellest ja olid kohe nõus tulema. Läksime neile järgi ja siis tegime mõned tiirud Tartu peal ja siis läksime Püssi, sest seal oli Termikas, keda me fännama tahtsime minna. Mõtlesime, et kuidas me Age ja Jette sisse saame. Jette on veel nii väike ka, et kõik olid suht kindlad, et age saab sisse ja Jette mitte. Tegelikult oli hoopis vastupidi - Jette sai ilma probleemideta sisse ja Agelt hakati dokumenti küsima. Siis passisime natuke aega ukse taga ja mõtlesime, mis edasi teha. Lõpuks tuli teine turva sinna ja Age proovis uuesti ja sai õnneks sisse. Siis läksime meie ka ja kaiffisime Termikat täiega. Otse lava ette saime ka kohad kohe. Laulsime nii kõvasti kaasa, et mul ei olnudki pärast enam õieti häält, hommikul ka oli suht kähe hääl veel, aga nüüd on see juba tagasi tõmmanud. Me oleks tahtnud Age ja Jettega Termika lõpuni olla, aga me autojuhid tahtsid ära minna, kuna üks pidi täna tööle minema, kuhu ta lõpuks ei jõudnudki. Läksimegi siis varem ära, kuid nagu Kerli pärast ütles, siis nad ainult paar lugu mängisidki veel ja oligi kõik. Nii mõnus oli ikka öösel limuga koju sõita. Võrus sõitsime veel klubide eest ka läbi, kõik vaatasid täiega järgi. Mõni lehvitas ka. Koju jõudsime natuke peale kolme vist ja siis läksin suht kohe ära magama, aga und ei tulnud. Seega istusin niisama üleval ja mõtlesin igasuguseid ägedaid mõtteid.

Igatahes on mul väga hea meel, et seekord mu sünnipäev just selline oli. Väga lahe, meelde jääb igatahes. Aitäh nendele, kes selle meeldejäävaks tegid. :)

Hey there! :)

Märkamatult ongi juba septembri viimane päev kätte jõudnud. See tähendab ainult seda, et üks kuu on juba koolis käidud ja ainult kolm nädalat on veel koolis käia, enne kui uus vaheaeg tuleb. Tegelikult on see kooliaasta üllatavalt hästi alanud. Mul pole enam väga mitu aastat e-koolis nii häid hindeid olnud kui praegu (jah, nüüd ma sõnun kindlasti ära jälle). Kui mu hinnete seis enne ei muutu, siis jaanuarist kindlasti, kuna siis saame me endale matemaatika õpetaja ja peame poole aastaga terve aasta materjali selgeks tegema - ilmselgelt pole see nii lihtne kui tundub.
Meil on vaja valida inimene, keda me töövarju päeval varjutada tahaks. Ma pole siiamaani suutnud ära otustada, keda valida. Puhtalt isiksuse pärast tahaks Ženja Fokinit päev otsa jälgida. Samas aga tahaks ka lasteaiakasvatajaks, juuksuriks või kosmeetikuks minna. Mõne sisekujundaja päeva oleks kindlasti huvitav jälgida. Ma lihtsalt ei oska otsustada - kaalude värk, nagu ma endale sisendan alati, kui ma midagi otsustada ei suuda jälle.
Igatahes, iga päevaga tuleb järjest lähemale mu sünnipäev ka. Ei, ma ei oota sünnipäeva sünnipäeva pärast. Pigem sellepärast, et lõpuks ometi jõuab kätte see kauaoodatud 18. Ja vastuseks neile, kes küsivad kas ja kuna ja kuidas jne ma oma sünnipäeva pean, siis ei, mul pole plaanis sellel aastal sünnipäeva pidada. Kunagi ammuammu mainisin Agele, et elu lahe oleks, kui keegi üllatuspeo teeks. Nüüd ta ükspäev küsis mult, et keda ma kutsuksin oma sünnale kui peaksin. Tahtis mind ainult kiusata - maunike nagu ta on.
Oeh, pole nii ammu siia enam kirjutanud, et ei oskagi täna midagi rohkem jutustada teile. Eks ma vahepeal annan endast ikka märku jälle kui midagi toimub. :)

Ja läbi ta ongi.

Ja ongi juba viimane suvevaheaja päev. Mulle ei jõua ikka kohale, et suvi ongi läbi. Alles ta algas ju. Kohe üldse ei taha minna kooli. Kui siis ainult natukene tahaks. Tahaks näha mis/kes me klassist alles jäänud on ja kes paraleelist meile tulevad. Meil nüüd ju liitklass. Me võiks uue vene õpa ka saada. Ta ütles, et kui meil klassid kokku pannakse, siis tuleb meile teine õpetaja. Vähemalt ei kutsutaks meid siis vast enam järvekateks ja mäluta inimesteks jms.

Mis ma siis sellel suvel korda saatsin? - Tegelikult mitte midagi väga tähelepanuväärset. suve alguses olin kodus. Magasin nii kaua kui und jätkus ja olin niisama. Puhkus noh. Jaanipäeval olin ka isegi kodus. Siis kukkus Andra endal pea lõhki õhtul ja öö otsa ei saanud ma rahulikult magada, kuna emps oli Andraga haiglas öösel. Mõtlesin koguaeg, et kas kõik on ikka korras jne. Peale õmblemas käimist ei jõudnud ta isegi pead tõsta ja oksendas jne. Sellepärast nad ööseks haiglasse läksidki lõpuks. Järgmisel hommikul Andra juba helistas mulle empsi telefoniga ja ütles "Egle, mängime sõnamängu kui ma koju tulen." Ise oli nii õnnelik ja ei jõudnud ära oodata kuna koju saab. Tahtis muudkui joosta ja hüpata - ikka kõike seda teha mida arst tal teha keelas.
Põhimõtteliselt terve juuni ja juuli olingi kodus. Nii kui august hakkas, siis taheti, et ma igalepoole jõuaks. Käisime Pärnus Biku, Kädi, Hundi ja Elisega. Seal oli päris tore. Eriti Kabli ja Lemme rannad. Mega mõnus oli öösel tähti vaadata ja mööda mereäärt jalutada. Kui ilmad oleksid paremad olnud, oleks ma ka ehk isegi merre ujuma jõudnud. Aga ilm ilmaks, vähemalt oli meil lõbus seal. Kõndisime öösel mööda mereäärt, ise ei teadnud kuhu me välja jõuame. Lõpuks jõudsime mingi eluilusa hotellini. Seal oli bassein ja lamamistoolid. See nägi välja täpselt nagu mõni välismaa hotell. Üritasime sealt hotelli alalt välja saada, kuid jõudsime alati mõnda parklasse. Lõpuks leidsime ikka tee ka üles ja hakkasime tagasi Lemmesse kõndima. Ma ei mäletagi kui pikalt me kõndisime, aga ikka aega läks enne kui kohale jõudsime. Olime Pärnumaal kolm päeva. Viimasel päeval käisime Pärnus ka. Tundus, et ilms on hea, päike paistis, aga üsna jahe oli ikkagi. Kõndisime siis muuli lõppu. Teised nägid seal hüljest ka, aga ma ilma prillideta ei näinud seal midagi peale kivide. Vähemalt ma arvasin seda niikaua kuni ma pildilt nägin, et oligi hüljes. Mingi välismaalane kõndis ka muuli lõppu. biku lasi tal meist kõigist pilti ka teha ja siis hakkasime tagasi ranna poole kõndima. Ma suht koperdasin seal. Tasakaal kadus vahepeal üldse ära, kuid õnneks suutsin ikka püsti jääda. See nudistide rand seal muuli kõrval oli üsna vastik. Mingid paksud vanamehed muudkui istusid seal meelalt ja vahtisid. Ma pöörasin pilgu merele ja kõndisin tuimalt edasi, et nendega kontakti vältida. Käisime siis veel korra poes ja hakkasime tagasi kodu poole liikuma.
Peale Pärnus käiku läksin Vastseliina emme sõbrannale lapsi hoidma. Käisin seal tegelikult ühe nädala juulis ka. Seal oli ka tegelikult väga tore. Kuna nad ehitavad parasjagu endale maja, siis käisime üsna tihti krundil, mina vaatasin enamuse ajast lapsi, et neil vanemad saaksid rahus tööd teha seal, kuid kui lapsed magasid, siis läksin ka appi. Väga imelik oleks seal niisama passida olnud samas kui teised tööd teevad. Nad ütlesid küll, et mine istu sa rahulikult, kuid ma nuiasin ikka endale ka mingi töö välja. niisis korjasin ma juurikaid sealt mille nad välja juurinud olid. Sain mõnede nende sõpradega ka tuttavaks, kes ajasid silmad punni kui ma ütlesin, et ma alaealine olen ja alles 11.-ndasse klassi lähen. Seal olles ma tegelikult mõtlesin, et nad on kolmekümnesed ja ma saan nendega nii hästi läbi. Nad kohtlesid mind nagu omavanust ja ma võin öelda, et ma sain nendega paremini läbi kui mõne omavanusega.
Kui Vastseliinast ka tagasi koju tulin, siis tahtsid mõned sugulased, et ma nende juurde ka läheks külla, aga ma otsustasin, et ma olen kodus ikka. Ma poleks suutnud valida kelle juurde minna ja kelle juurde mitte. Seega otsustasin, et ei lähe sellel suvel rohkem kuhugi. Papsiga käisime tädi juures. Ta pidi sealt käruga eterniidi plaate tooma, mida nad maal kuuri katusele panevad. Kuna tädil on väga palju pähklipuid, siis ütlesin papsile, et ta meile ka pähkleid korjaks. Ma pidin ise ka appi minema, aga seal oli niiiiii pikk hein ja mulle öeldi, et seal on puugid. siis ütlesin papsile, et ma ikka ei tule appi. kodus panime pähklid mu aknalauale kuivama. Ja ausõna, see on esimene ja viimane kord kui ma pähkleid kusagil oma elamises kuivatan. See vaklade kogus mis neist välja ronis oli lihtsalt õudne. Mul pole enam üldse närve nedne pärast. Iga väiksemgi asi paneb mu võpatama. Kui ma jälle mõnda ussi nägin, siis tegin suurt kisa ja lasin kas papsil, Agel või empsil nad aknast välja visata. Eile hakkasin siis pähleid puristama, et neid süüa ka, aga see jäi ka sinnapaika, kuna sealt seest tulid ikkagi ussid välja. rohkem ma ühtegi pähklit puutuda ei julge. Jääb siis teistele rohkem.

Noh, tegelikult jäid siit mõned asjad küll välja mida ma suvel tegin, kuid lühikokkuvõte tuli siis selline. Suve alguses oli mul nii palju plaane, mida suvel teha, aga suur enamus jäi neist tegemata. Aga pole hullu, küll mu plaanid ka kunagi jõustuvad. Lohutan ennast sellega, et tuleb see mis tulema peab.

Ja nüüd, head uut algavat kooliaastat siis kõikidele! :)

Under the coconut tree.

Nii kohutavalt kuum on. Öösel aitab ka ainult see kui oma toast aken pärani, uks lahti ja teiseltpoolt maja ka aken pärani. Siis tekib tuuletõmme ja on hea jahe magada. Muidu ma vist istuksingi terve öö üleval nagu mingi debiilik. Niigi voodisse minnes und ei tule ja kui kuum ka on veel, siis pole just eriti hea olla. Ja nagu sellest öisest unepuudusest veel vähe oleks, siis painavad mind mingid eriti vigased unenäod - again. Ükspäev näiteks nägin Bikut unes. ma ei tea mida me I Põhikooli juures tegime, aga seal koolis me olime. Bikul oli tutipäev ja koolist jagati mingeid sedeleid, et kes kellega midagi tegema peab. Mina ja biku sattusime paari ja me pidime porilombist õngega kummikut püüdma minema. Noh, püüdsime seal siis neid kummikud nii et vähe polnud kui siis äkki porilomp ära kuivad ja üks vihmauss välja ilmus. Kuid kuna ma neid olendeid kardan, siis muidugi muutus see vihmauss hiiglaslikult suureks ja läks maa-alla nagu mingi üle keenud sardell. Vot see oli vastikult rõve. Nüüd tulevad ka külmavärinad peale veel. prrr.
Mm, üks unenägu veel, mis meelde tuleb. Ma olin mingil peol. Lambist üksinda ja siis tuli see minu "silmarõõm" järku mu juurde, ma ei tea kust ta välja ilmus, ütles midagi ja ma läksin kaasa temaga. Ja järgmisel hetkel olime juba kusagil lennukis. Lennuk maandus minu maja taga, täpselt mõni millimeeter enne liivakasti ja siis me kadusime. Mismõttes nagu?!
Lugesin kusagilt, et unenäod pidid tegelikult meile meie alateadvuselt mingeid teateid saatma. Kahju ainult, et ma neid teateid lahti mõtestada ei suuda, muidu oleks suht lihtne ju - näed und ja osa sinu elust loksub ise paika kui sa tead mida tegema pead.

Olen tegeilikult paar korda rannas käinud jälle. Ujumas olen üldse sellel aastal vist mingi neli korda käinud. Kuid hea seegi, teinekord käin ma terve aasta jooksul niipalju ujumas kui sellel aastal. Ja kommentaariks neile, kes pidevalt inisevad nende kallal kes pole nii pruunid kui nende arvates "peaks" olema, siis palun vaadake natuke oma ninaotsast kaugemalt ja näete, et kõik inimesed ei olegi ühesugused.

Aga nüüd ma jälle lõpetan. Homseks lubas tegelikult suuremat äikesetormi jälle. Loodan, et seda siiski ei tule. Muidu läheks maale marju korjama ja mahla tegema. Kuigi jah, ma arvatavasti rohkem söön neid marju kui kuhugi ämbrisse neid korjan. Sellel aastal ma vist sööks kõik põõsad hea meelega tühjaks lihtsalt. Nii head suured ja mahlased marjad on. Magushapud. Tavaliselt ma üldse ei taha neid marju süüa, aga seekord maal olles ainult põõsastest mind leida võibki.

Kaugele.. ära lendame.

Täpselt nädal tagasi käisin Rõuge Paadirallil. Millegipärast oli mul selle üritusega seoses koguaeg negatiivne hoiak. Ma ei teagi miks. Vahepel mõtlesin üldse, et ei lähegi sinna, kuid hea on, et ma ringi ei mõelnud. Väga lahe oli tegelikult. Umbes kümme minutit enne paadiralli starti hakkas padukat sadama. Me ei osanud midagi teha ja hakkasime autosse jooksma. Keset vihmasadu. Need kes puude all vihmavarjus olid naersid ikka korralikult ja kõva häälega neid kes mööda teed läbi paduvihma jooksu panid. Ise ka naersime tegelikult, kuigi pärast oli nii nõme olla. riided kõik läbimärjad, millegagi kuivatada polnud, kuid õnneks jäi vihm ruttu järgi ja siis tuli päike välja mis kõik taas ära kuivatas. Läksime siis Biku, Age, Airi ja Mammuga paadiralli starti vaatama. Biku muudkui pildistas seal. Terve paadiralli käisime erinevates kohtades vaatamas ja Biku ikka ja jälle pildistas koguaeg. Kui paadiralli läbi sai, siis jäime ootama kuna õhtune pidu hakkab. Esimesena tuli lavale Getter. See oli nii jube, et ma pidin mitu korda keele kurku tõmbama. Mulle kohe üldse ei meeldi Getter. Ta on kuidagi.. ma ei oskagi öelda, aga ta lihtsalt ei meeldi mulle. Ma võin ta laule küll kuulata, kuid teda vaadata ma ei taha. Sellepärast ma seisingi ühe pika poisi taha, nii et Getterit ma ei näinud ja nägin ainult ta kenasid ja hästi tantsivaid tantsupoisse. Getteri ajal olid lavaees ainult mingid tatid kaasa elamas. Teised seisid niisama tuima näoga seal. Peale Getterit tuli lavale Regatt. See ka polnud väga minu maitse. Suht mõttetu. Tiksusime vahelduva eduga Bikuga seal lavaees, kuna seal oli soojem kui kusagil mujal platsipeal. Regatt esines nii pikalt, et ma ei jõudnud enam ära oodata millal Traffic lavale tuleb. Kui nad siis lõpuks tulid, siis oli nii lahe. Kõik rokkisid täiega kaasa ja laulsid kaasa ja Silver kommenteeris laulude vahepeal nii armsalt, kuidas see oli ka nende selle suve esimene suurem esinemine ja kuidas nad ise ka seda täiega kaifivad jne. Seal lava ees olles tuli vahepeal eelmise aasta paadiralli meelde. kuidas me siis Shanon'i järgi seal rokkisime. Ohh, tahaks Shanon'i kontserdile minna ja veel ja veel nende järgi rokkida.. Aga okei, Traffic lõpetas umbes kahepaiku vist. Biku läks siis ära koju magama ja me hakkasime ka agega kodupoole liikuma. Kõigepeal otsisime Raxi üles, Age äratas teda ikka korralikult enne kui minema saime. Kodus ei tulnud mul und ka enam. tee mis tahad, aga magama jääda ei saa. Mul on üldse viimaselajal nii, et und ei tule ja siis ma mõtlen igasugustele asjadele voodis enne kui uinun.

Järgmisel päeval peale paadirallit läksime mina, emps ja paps empsi sõbranna sünnipäevale (vähemalt nii ta kutsudes ütles kõikidele). Kohalejõudes juhatati kõik külalised alguses kuhugi varjualla, pakuti booli ja söödeti sääski. Siis kui sadama hakkas, kutsuti kõik edasi ja selgus, et sünnipäevalaps oli korraliku üllatuse korraldanud kõikidele - koos sünnipäevaga peeti ka pulmad maha. Kuna padukas oli ikka päris korralik, siis jooksid kõik alguses varjualla ja kui vihm nõrgemaks jäi, mindi välja ja pandi noored paari ka. See oli tegelikult nii armas, et ma pidin vägisi pisaraid tagasi hoidma, et mitte tunduda vanainimesena, kuna kõik vanemad inimesed pisardasid seal ikka päris korralikult korralikult.
kui lõpuks tort välja toodi, siis oli see tegelikult täitsa ilus, kuid kuna seal peal oli martsipan ja lilled olid ka martsipanist, siis ma pidin selle tüki kooki vägisi alla ajama endale, kuna mulle ei meeldi martsipan. Ei tahtnud mats olla ja tervet tükki järele ka jätta. Loputasin tordi kohviga alla ja polnud hullu midagi.

Olen vahepeal paar korda oma "silmarõõmu" ka näinud jälle. Kui ma teda kaugelt näen, siis mõtlen ikka, et mis mul viga on. Miks sümpatiseerib mulle inimene keda ma olen vaevalt paar korda kogemata kusagilt kaugelt näinud?! Lihtsalt ebareaalne, kuid mis teha, ma ei saa oma mõtteid kontrollida kui ma teda näen, isegi siis kui ma teda ei näe, mul mõtted muudkui joosevad. Selline tunne, et "lendangi nüüd ära kaugele". Lol. (:D)Teades mind, siis ei julge ma ju temaga rääkima ka minna. Kusagil netis ka lampi rääkima hakata oleks minu jaoks natuke kahtlane. Ma ei oskaks nagunii midagi tarka öelda, kuna sõnad jääksid kurku kinni ja näpud ei suudaks mu mõtteid normaalselt kirja panna.. Ja üldse, vahepeal jookseb mul juhe nii kokku, et ma ei saa ise ka enam aru mida ma teen. Ükspäev näiteks soolasin pannkoogid üle. Nagu mismõttes?! Pannkooke pole ju võimalik üle soolata, kuid tundub, et mina seda siiski suudan. Oleksin paar päeva tagasi kohvi sisse ka peaaegu soola pannud. Õnneks avastasin oma "apsaka" siiski õigel ajal.

Tulles veel tagasi selle sünnipäev-pulma juurde, siis nägin seal jälle neid kahte armsat väikest tüdrukutirtsu keda ma üle-eelmine ja eelmine suvi hoidsin. Nad on ikka nii suureks kasvanud juba. Hakkasid kartma ka mind ja siis empsi sõbranna kutsus mind vahepeal paarika päevaks enda juurde lapsi hoidma, kuna ta ei saa nende kõrvalt ise mitte midagi teha. Nii ma siis lähengi järgmine nädal mõneks ajaks sinna. Sest nagu te arvatavasti teate, siis ma ei suuda ennast väikestest lastest eemale hoida.

This is not really me.

Ja nüüd ongi nii, et täna on juba pühapäev ja mul pole ikka jaanipäevaks plaane. Nii minulik, et ütlen alguses kõigile maitea mida ja siis lõpuks istun ikka kodus. Johhaidii. Nii kuradima igav on ka vahepeal, et istun lihtsalt aknal ja vaatan "mässavat" Tamulat, ainult lehtedes puud takistavad seda vaadet. Tahaks, et jälle oleks päike ja hästi soe ja et suve tunne ka tagasi tuleks. Tahaks ujuma minna täiega, külmavares nagu ma olen, jõudsin ilusate ilmadega ka ainult ühe korra vette. Seda ka onunaise abiga, kes mu sinna lihtsalt lükkas.

Mu väga vigased unenäod on ka jälle tagasi. Täna öösel nägin näiteks unes, et me elasime veel Kangstis. Keegi oli seal koridoris ära tapetud ja see laip vedeles seal lihtsalt mitu päeva. Pea allapoole, jalad ülespoole ja käed rippumas. Kõik kõndisid lihtsalt mööda sealt. Ebareaalne ja väga rõve oli seda unes näha. Ärkasin kohe üles ka sellepeale.
Üks öö nägin seda ka unes, et tahtsin bussiga kuhugi sõita, aga ma ei mahtunud bussi, kuna buss oli otsast otsani tatart täis.

Nii, mis siis veel. Vahepeal polegi nagu midagi erilist toimunud. Eelmine laupäev käisime Matsi krossil. Päike kõrvetas ikka täiega selga ja pealage. Viimase finaalsõidu ajal hakkas õnneks vihma sadama. Meie olime seal, käed ja nägu taevapoole ja nautisime vihma, enamus panid kõik jooksu kui sadama hakkas. Seda sadu oli tollel hetkel nii vähe tegelikult, et isegi korralikult märjaks ei saanud, aga vähemalt oli hea jahutus. Pärast krossi grillisime maal natuke ja tähistasime papsi sünnipäeva ja siis ühel hetkel kukkus Kairon pingiga ümber ja see lendas kenasti mulle varvastele. Ma läksin kiiresti longates minema sealt, et mitte midagi halvasti öelda, sest see valu polnud just kõige meeldivam. Pärast lonkasin mitu päeva veel ja nüüd meenutab seda matsu kena katkine varvas veel.

Mul on mitu päeva juba suurematsorti cappucino isu olnud, aga no sorri, ma tõesti ei raatsi minna statoili, et sealt siis hiiglasliku hinnaga üks väike tops osta. Kuna meil kapis tavalist koorejäätist on, siis panin hommikul terve topsi jäätist endale vähehaaval kohvi sisse ära ja saingi oma cappucino isu rahuldatud. Täpselt sama maitse oli ka ja see vaht oli ka mõnusalt külm ja alt tuli soe kohv. Mm, peaks veel tegema, sellest võib sõltuvusse jääda.

No jälle, kirjutama hakaksin, siis tahtsin nii palju mõtteid siis kirja panna, aga nüüd on kõik jälle kadunud. Sellepärast ma nüüd lõpetangi, et mitte rohkem mõttetut loba siia kirjutada. ;D

Lisan teile siia veel 2 minu jaoks head laulu ka:
I - Sunrise Avenue - Welcome to my life (vana, aga hea)
II - Chris Brown ft. Justi Bieber - Next 2 you (jep, Piider on nõme, aga see laul on hästi välja kukkunud.)

Sunstorm

Ilmselt on mul kodus ikka väga igav, kuna ma avastasin enda jaoks taas piltide töötlemise. Vahest võtan igavusest netist kellegi pildi ja hakkan töötlema. Algeline variant küll, aga mulle meeldib erinevaid nuppe klõpsida ja lõpptulemust näha. Kahju ainult, et Photoshop'i pole, siis oleks tegevust rohkem ja tulemus parem, aga ma olen selle algelise tulemusega ka rahul.

Eile käisime Bikuga Olerexix, kuna kuulsime, et Jaagup Kreem pidi sinna tulema. Tsikliga. Pidime seal natuke üle tunni passima kui nad siis kohale jõudsid. Meie mõtlesime, et Jaagup mingite suvalistega tuuritab ringi, aga tuleb välja, et see on mingi heategevus tuur neil Olerexi tanklates. Jagasid lastele helkurveste ja siis koguti sinna autogramme. Peale Jaagupi olid seal veel näiteks Elmar Liitmaa, Tiit Sukk, Tõnu Kark, Tanel Talve ja teised toredad tegelased. Kokku oli neid 30 ja oii kuidas mulle meeldisid need tsiklid. Oleks tahtnud selga hüpata ja sõitu teha. Kahju ainult, et ma sõita ei oska ja masinat püsti hoida ei jõua. Väga lahe oli vaadata, kuidas 30 tsiklitega tegelast tanklas asjatasid. Nagu mingid mesilased või sipelgad, kes kõik oma asja ajavad. Kõik olid väga sõbralikud ka. Lisaks sellele kaiffile mis ma neid tsikleid nähes sain, siis jättis päike ka mulle kenad riiete randid nüüd peale. Siis kui ma maal bikiinidega päev otsa ringi lasen, siis ei hakka päike küll peale. Nüüd aga, kui mul riided seljas on ja päikesekreem ka peal, siis otsustab tema, et oleks lahe mulle ka riided selga päevitada. lol.

Käisin ka täna esimest korda sellel aastal rannas siis. Kui pühapäev välja jätta. Vette ma ikka ei jõudnud, kuna polnud erilist tahtmist sinna ronida, kuigi vesi oli 22 kraadi soe juba. Andra küll ainult vees oligi ja kui välja tuli, siis lõdises ja keris käteräti sisse ennast minutiks ja läks siis vette tagasi. Kui randal läksime, siis oli rannas suhteliselt vähe rahvast, võrreldes näiteks eelmise aastaga. Selle kahe tunniga, mis me seal olime, jõudis sinna ikka päris palju rahvast juurde koguneda. Päris koom oli vaadata mida teised inimesed rannas teevad ja kuidas käituvad. Mõni istus niisama, mõni magas, mõni vahtis jällegi teisi inimesi, nagu näiteks mina. Üsna nõme on tegelikult vaadata rannas inimest, eriti naissoost, kes päevitab pesuga. Ma ei tea, aga minule selline asi ei meeldi. Pesu on ikkagi mõeldud kandmiseks riiete all, mitte teistele liputamiseks ja bikiinid on need, millega võid rannas ringi keksida.

Eile lugesin kusagilt netist, et päikesel toimus jälle mingisugune plahvatus ning sellega seoses ka päikese torm. Eile öösel pidi virmalisi ka nägema, kuid nii kaua kui mina aknal passisin, ei näinud ma küll midagi, kuigi oleks tahtnud küll. Kasvõi langevat tähte, mida mul ka siiamaani veel tabada pole õnnestunud.

Viimane suvi "alakana"

Nii kuum on väljas. Käisime pühapäeval Rõuges ujumas. Õigemini, teised käisid ja mina istusin kaldal, kuna me jõudsime sinna just siis, kui päikest polnud ja minu meelest polnud vesi ka nüüd nii soe, et kohe ujuma minna. Kui Sännasse jõudsime, siis tuli päike ka välja tagasi, nagu mingi needus oleks peal, mis ei lase rannas päikest võtta ega ujuda. Kokkuvõttes polegi ma sellel aastal vette saanud veel. Pole rannas päikest ka võtmas käinud. Kogu mu päikese võtmine on maal, tööd tehes, tänu millele on selg parajalt jumekas, eest aga ikka veel suht valge. Kuigi, ega tegelikult päike mulle hästi peale ei hakkagi.

Sännas hakkas mingi alaealiste teema lampi ja siis paps ütles: "Egle, sul on ka viimane suvi alaealisena, mis plaanid sul on ka?" Ta ütles seda nii surmtõsise näo ja tooniga, et ma ei suutnud naeru pidada. Peale seda hakkasingi mõtlema, et mida teha, et see suvi meelde jääks, ikkagi viimane suvi kus saab veel siniste eest joosta, kui vaja muidugi, mitte, et ma seda tahaks nüüd, aga ettekujutustes on see väga vinge.

Maalt koju tulime, siis läksime Roosisaarele, et partidele ja luikedele saia sööta, mis kappi kogunenud oli. Alguses saime haige tünga, kuna seekord polnudki seal ühtegi parti ega luike. Tavaliselt on neid seal ikka hulgim. Üks part paterdas seal ainult, aga too ei tahtnud ka üldse süüa. Siis nägime aga, et suht keset järve on mingi valge asi mis liigub meie poole. Ootasime siis natuke ja mu telefoniga soom'ides nägime, et luik on. Läksime poolele teele vastu sellele olendile ja söötsime oma saiad ära talle, et koju tagasi neid vedama ei peaks. Paps tahtis luigele käest saia anda, aga kuna too ajas suu pärani ja susisema hakkas, siis paps viskas saia minema ja pani jooksu. Te ei kujuta ette kui naljakas see oli. Ma hakkasin lihtsalt tuimalt kõva häälega üle Tamula naerma. Vähe ei vaadatud siis imelikult meid.

Ahjaa, seda tahtsin ma ka veel öelda, et tegelikult ei saa ma aru, miks teistele kellegi teise nahavärv korda läheb? Miks hakatakse kohe mõnitama ja nõmedaid kommentaare tegema inimesele, kellel on heledam nahk? Miks ei saada aru, et kõikidele ei hakka päike nii intensiivselt peale kui mõnele teisele? See on lihtsalt nõme. Minu puhul pole asi küll nii hull, kuid olen kuulnud, kuidas mõnitatakse neid, kellel ongi hele nahk ja hele ja tundlik nahk tähendab seda, et päike ei hakkagi peale, vaid põletab. Inimesed, saage ükskord ometi aru, et kõik ei ole ühesugused. Erinevused ongi need, mis meist isiksused teevad.

Tahaks veel siia kirjutada midagi, aga mõtted said järsku otsa. Päeval küll mõtlesin, et õhtul kirjutan kõik oma mõtted siia, nüüd hakkasin kirjutama, ja ei oskagi rohkem midagi tarka öelda. Eks ma sätin ka siis ennast vaikselt arvutist minema ja lähen siis ära voodisse, mõtlen, mida suvega peale hakata. Viimasel ajal ei tule üldse und ka enam. Aken on küll pärani ja tekk voodist välja visatud, kuid ikka on nii kuum, et magada ei saa. Kaks tundi peale voodisse minemist olen ma ikka veel üleval. See pole normaalne.

...selles ongi iva miks täna õhtul nõnda hea, sest homme hommikul kooli minema ei pea...

Ja lõpuks ongi kool läbi. Ära ma jõudsin selle oodata. Peale aktust koju tulles panin kohe youtube'st Cool D & Renata - Lõpulaulu peale ja kuulan seda nüüd siiani. Ma olen lihtsalt nii happy, et enam kooli minema ei pea, et ma ei tea ise ka enam mida kõike ette võtta. Roniks puu otsa ka kui mul naabreid poleks. Vahelduva eduga kuulan nüüd juba jaanipäeva laulu ka, mis sellest, et ma veel ei tea mida ma jaanipäeval teen. Kui kellelgi mingeid vingeid plaane pakkuda on, siis võib teada anda (sissetungija nagu ma olen :D).

Agano, vahepeal olin ma siin haige. 38,5 palavikuga voodis siruli, kurk oli nii valus kui olla saab. Kerli, see tuli pärast seda kui me toopäev rannas jalutamas käisime ja mul järgmine päev kurk valus oli, pühapäeva õhtuks oli mul juba palavik olemas. Terve esmaspäeva ja pool teisipäeva lihtsalt magasin maha, ärgates üles vaid selleks, et uus rohi sisse juua. Teisipäeva lõunast oli mul palavik lihtsalt kadunud. Ptüi-ptüi-ptüi, loodan, et tagasi ka ei tule enam, kuigi kurk on veel pisut kare.

Kolmapäeval, võinoh, eile koristasin oma kooli pahnast sahtlid ära. Viskasin kõik mittevajalikud paberid ja vihikud ära. Mida ma ikka neid alles hoian, võtavad ainult ruumi. Töövihikuid ma kõiki ära visata ei julgend, äkki läheb vaja veel, mine tea mis neile õpetajatele pähe tuleb. Enamuse vihikuid jätsin ka alles ja sellepärast olidki mu äravisatava pahna seal vaid vanad kontrolltööd ja mõned spikrid mille ma sahtli põhjast leidsin. Päeviku viskasin ka minema, sellepärast ma ei teadnudki, mis tunnid meil täna olema pidid, kuigi ega vahet polnud, nagunii me üheski tunnis midagi ei teinud. Klassijuhataja tunnis sõime kooki. Meekooki, mm. Tahaks veel.

Aga davai, nüüd on hea, 11-ndasse klassi olen edasi viidud, õpikud ja muu jama sai ka ära antud, nüüd jääb üle vaid lahedat suve oodata. Kuulan siin endiselt veel "lõpulaulu" ja "jaanipäeva." Hellad Velled "18" tuleb ka vahest vahele, sest seda on heak uulata mõeldes, et 5 kuud veel, ja siis ma pole enam alakas, nagu paljud öelda armastavad. ;)

Give me everything.

No lõpuks ometi, kooli on jäänud veel vaid see viimane nädal. Õpikud on ära antud ja järgmine nädal on lühendatud tunnid ka. Peale selle pole nendel teisipäeval kooli asja ka, kellel midagi vastata vaja pole. Väga hea. See kooliaasta on nii ruttu mööda saanud. Minumeelest alles me astusime esimesel septembril üle kooliläve. Kõik oli nii võõras. Kõik näod olid nii uued ja huvitavad. Ei osanud kohe kuidagi olla ega midagi teha. Nüüd saab aga üks aasta juba läbi ja kaks aastat ongi vaid jäänud veel. Nüüd, kui suvi on põhimõtteliselt juba alanud, ei oska ma ikka veel välja mõelda, mida oma suvega peale hakata. Tahaks võimalikult palju korda saata, et suve lõpus ei peaks mõtlema, et oleks võinud seda ja toda teha... Igatahes, suvi on mu mõtted juba vallutanud ja ma hakkan varsti vist tunde ka loendama, millal see vaheaeg ometigi algab siis.

Ja mis sii vahepeal juhtunud on? Juhtunud on see, et nüüd, kui kool hakkab läbi saama, on mu hinded nagu nõiaväel 90% paremaks läinud kui nad seda kooli alguses olid. Viimaste kursuste hinded on ka kuidagi liiga head. Nüüd ma kahetsen, et ma kooli alguses õppida ei viitsinud. Mate üleminekueksami sain ka nelja, klassi parim töö siiski. Mõni ei saa ikka üle, et ma tast ühe punkti rohkem sain. Täna muudkui loendas ülesannete punkte ja kommenteeris mulle: "Sa said siit ainult 2 punkti? Ma sain küll 6. Siit said sa 3 punkti, ma sain 4. Aa, aga siit sain ma ainult 2+2+3 punkti, sa said 6+7+7. Jajaa..." Ma sundisin end vägisi naeru tagasi hoidma, sest see tundus mulle lihtsalt nii naljakas tollel hetkel. Samamoodi ei suutnud ta leppida sellega, et mina sain kirjandi viie ja tema nelja. no kus siis kommenteeris. Taas väike naerupahvak minupoolt.
Eile käisin linnapea vastuvõtul ka ju. Kui ma paar nädalat tagasi kutse koju tõin, siis emps oli nii vaimustuses. Ütles, et see on ikkagi suur tunnustus, kui linnapea vastuvõtule kutsub. Paps samamoodi. Kuna emps kaasa tulla ei saanud, siis võtsingi papsi kaasa endaga, kuna ma üksinda minna ei tahtnud. Ja kui keegi veel küsida kavatseb, siis mind kutsuti sinna, kuna ma sain kogemata vene maakondlikul etteütlusel 3.-4. koha. Teisipäeval lähen veel direktori vastuvõtule ka. Üllatav on see, et varem pole ma mingite asjadega ühelegi vastuvõtule saanud. Age ka ütles mulle: "Vanas koolis sa küll nii hästi ei õppinud."

Nädalavahetustel olen muidu ikka maal käinud. Eelmine laupäev-pühapäev sai põhimõtteliselt 24/2 bikiinidega ringi lastud seal. Pühapäeva õhtuks oli mu selg nii ära põlenud, et pestes oli valus, kui vesi duššist survega seljale jooksis. Mõtlesin küll, et raudselt ajan nüüd naha maha, aga ei, jäi siiski alles. Koristasin maal autot. Seda poldud seest vist päris kaua, üle aasta vist isegi koristatud. Tolmu oli ikka korralikult. Tagatipuks oli tolmuimeja otsik ka veel kadunud ja ma pidin terve auto ilma igasuguse otsikuta puhtaks imema. Uskuge mind, see polnud üldse lõbus. Pärast pesin veel auto ka puhtaks ja niitsin muru ka ära. Natuke puhkust ja siis aitasin kartuli ka maha panna. Elu tuus. Mulle täiega meeldib maa elu. Nii mõnus on aias ringi kõndida teadmisega, et naabrid ei jõllita sind kullipilgul. Mulle meeldib maa töid ka teha. Ma ei teagi mis mulle sisse läinud on. Varem ma ikka üritasin viilida kõikidest töödest mida tegema pidi, kuid nüüd tahan juba ise muru niita ja rohida ja üldse igasuguseid selliseid asju teha, mida ma varem ei tahtnud.

Aga nüüd, istun siin kodus, kuulan Pitbull ft. Ne-Yo, Afrojack, Neyer - Give me everything ja siuke peotuju tuleb. Tõmblen siin toolil ja laulan kaasa, varsti tulevad vist naabrid uksetaha vaatama, et mis siin toimub, aga pole hullu, ma ei lase neid nagunii sisse. Piilun vaid korraks ukseavast ja tegelen siis oma asjadega edasi.

Suvi, tule nüüd juba. Te ei kujuta ettegi kui vigaseid unenägusid ma viimaselajal näen. Seal figureerivad suvi, mõned inimesed, keda ma healjuhul vaid korra näinud olen ja paljupalju pidu ja muid seiklusi. Suht tuus oleks kui mõni nendest unenägudest täide ka läheks, nagu mul aegajalt ikka juhtunud on.

Katkematu jada.

No tere taas.
Vahepeal, nagu ikka, pole midagi põnevat juhtunud. Kool ja kodu ainult. Avastasin endajaoks taas maakodu, kuhu nädalavahetustel minna, kui muid plaane pole. Sooja ilmaga on seal eriti mõnus. Saab vabalt väljas olla ja ei pea mõtlema, et äkki naaber vaatab mind kahtlaselt, kui ma seal liiga lühikeste riietega juba ringi lippan vms. Aitasin vanaemal porgandeid, salatit ja mingit asja veel külvata (ma tõesti ei mäleta, mis see kolmas oli). Andra pani koos vanaisaga samalajal käsitsi 2 vagu kartuleid ja pärast küsis: "Kas nii vähe kartulit täidabki talvel meie kõhtu?" :D:D Ma olin sellest küsimusest tükk aega kõveras, kuna ta küsis seda nii tõsise ja vastust ootava näoga.

Pidasime vahepeal Andra viiendat sünnipäeva ka. Mis oli muidu 25. aprill. Algus oli üsna kohutav - empsi sõbranna tõi oma lapsed siia ja läks ise pooleks tunniks kosmeetikusse, et siis ka pärast sünnipäevale tagasi tulla, aga need lapsed on nii ära võõrdunud meist, et nad terve selle pool tundi kisasid vahetpidamata. Ma ei osanud midagi teha, ükski mänguasi neid ei lohutanud ja kui neil ema tagasi tuli, siis nad kartsid veel tund aega, et äkki läheb ta jälle minema ja ei lasknud tema küljest lahti. Lõpuks, kui kõik kohale jõudnud olid, hakkas üks tramburai pihta. Küll joosti ühest toast teise ja veeti mänguasju muudkui laiali. Lõpuks polnud kusagil enam ei istuda ega astuda. Ma ikka mõtlen, et kuidas saavad nii väikesed inimesed teha nii palju kisa ja kära?! Agano, pole hullu, see on normaalne, kui teisiti oleks, siis ma arvaks, et lastel on midagi viga.

No mis siis veel...
Olen endajaoks avastanud ka raamatud. Täiesti totter, varem ma ei tahtnud raamatut kättegi võtta, kuid need nn targad raamatud seal raamatukogu letitaga on nii huvitavad, et neid võikski lugema jääda. Viimasest raamatust lugesin välja näiteks selle, kuidas tunda ära kaalude tähtkuju inimesi. Nimelt, nendega vesteldes kallutavad nad tihti pead ühelt küljelt teisele, justkui mõtleks pingsalt küsimusele - kusjuures, minupuhul vastab see tõele. Olen tihti keset juttu avastanud, et pea käib ühelt küljelt teisele, nagu kaal ikka - kaalun. Kui olen ned taas pead kallutamast tabanud, hakkan endaette naerma ja siis vaadatakse mind taas kui erilist veidrikku.
Siis veel tähtkujude sobivus - kaalud ja lõvi - nende vahel eksisteerib suur vastastikune sümpaatia ja täielik teineteisemõistmine. Kooseluks on see paar peaaegu ideaalne. Taas enamvähem täppi, vähemalt minu tutvusringkonnas, kuigi seda kooseluvärki ei oska kommenteerida.

No siis muidugi see kool. Ma lihtsalt ei suuda enam. Kuidas inimesed suudavad niimoodi teiste nina all lipitseda ja "sured sõbrad olla", kui seljataga kohe taas klatšima hakatakse?! Eriti tobe on see, kui keegi julgeb midagi nendele kõige suurematele lipitsejatele öelda, siis saab kohe sõnarahe endale kaela pluss mitu päeva põrnitsevaid pilke. Kus on normaalsus? Ega siis see, et neid kodus on hellitatud ja nad on harjunud sellega, et teised lasevad neil oma rahakotipeal liugu lasta, ei tähenda, et ka mina pean nende mänguga kaasa minema. Tõsiselt totter maailmavaade mõnel. Oleks ma teadnud, et mind siin selline seltskond ees ootab, oleks kindlasti mõne muu lahenduse kooli osas leidnud.

Vähemalt on see positiivne, et vahepealsed päikselised ilmad on mu nahka natukene hellitanud ja 0,002 tooni võrra tumedamaks teinud. Mis sellest, et keegi teine seda tähele ei pane, aga mina ise saan sellest aru. yay. Ootan taas suve edasi. Tegelen ka töö otsingutega, kuna ma tõesti ei viitsi terve suve niisama tühja panna ja kodus passida. teenin parem raha kui istun päevad läbi kodus ja kõlgutan diivanil jalgu.

For now - Adios Amigos! :*

Kevad käes, kevad käes...

Jep, kohe-kohe juba 2 nädalat koolis ära käidud ja see tähendab, et 8 veel. Wipii. Vahepeal on kevad ka meie õuele tulnud. Päike paistab, väljas on 10 kraadi sooja, tsiklivennad kimavad ringi ja lund on ka väga vähe järele jäänud. See on väga positiivne, ei pea enam paksude riietega mööda linna ringi tammuma, isegi dressikaga pole väljas enam eriti külm olla. Nojah, kool on see segav faktor mis ei lase ilusast ilmast viimast võtta. Vähemalt seegi hea, et koolis läheb enamvähem normaalselt, vähemalt pole vaja midagi järgi vastata (ptüi-ptüi-ptüi).
Vahest tundub, et kevad on korralikult südamesse ka pugenud. Magada ka enam ei saa. Lihtsalt und ei tule ja kui ükskord tuleb, siis on need haiged unenäod ka kohe platsis. Muidu olen ikka mitu nädalat unes näinud, et ma olen rase.. Nüüd siis sain lõpuks lapse ka kätte. Haigla koridoris, üksinda, keegi ei kuulnud kui ma appi karjusin, lõpuks tuli mingi hull naine kes vaatas mind saatana pilguga ja kui ma käskisin tal arsti kutsuda, siis jooksis ta üldse minema. No kus on loogika? Siis näen ma pidevalt mingeid msn'i vestluseid unes, ma ei tea kellega ma räägin, aga ärkan tihti sellepeale üles, et naeran nii kõvasti läbi une. Ja siis ei saa enam magama jääda. :D Väga tuus värk.
Peaks vist horoskoope ka uskuma hakkama. Cosmos kirjutas, et kuu alguses tuleb mu ellu tagasi vana sõber, mõnesmõttes on see isegi tõeks saanud, nagu mõned eelmisedki Cosmo horoskoobid. Veits creepy värk.
Enivei, ma ei oska midagi rohkem kirjutada, kuigi tahaks muudkui kirjutada ja rääkida jne. Täielik insporatsioon ei millestki.

Olengi veidrik ehk veel fakte minust, mida sa varem ei teadnud.

Millalgi eelmine aasta sai siia lisatud mõningaid fakte minust, mida te arvatavasti varem ei teadnud. Nüüd ma siis täiendan seda listi.

* Mulle ei meeldi üksinda poes käia. Mulle tundub siis, et turvad vahivad just mind oma "potentsiaalne varas" pilguga ja jälitavad just mind riiulite vahel.
* Kui ma telefonilt kella vaatan ja keegi siis küsib, et mis kell on, siis ma kunagi ei mäleta seda, pean alati uuesti vaatama.
* Mulle ei meeldi, kui keegi ei ole minuga samal arvamusel. Samuti mulle ei meeldi, kui meile meeldivad erinevad asjad. Ma lähen sellepeale närvi.
* Samas ei meeldi mulle ka see, kui keegi on minuga alati 100% ühel arvamusel või meile meeldivad täpselt samad asjad. Siis tundub mulle, et ta tahab mind jäljendada ja see mulle ei meeldi.
* Ma tahan olla teistest erinev.
* Ma kardan oma tundeid välja näidata. Samuti kardan teiste ees pisaraid valada. Teen seda üksinda, kui keegi teine ei näe ega kuule.
* Ma ei oska komplimentidele vastata. Vaatan tuima näoga otsa nagu mingi loll, kuid ei oska midagi sobivat öelda sellepeale.
* Mulle ei meeldi kui keegi alustab juttu ja jätab selle siis poolikuks. Eriti veel kui ta teeb seda sõnadega "..ah ei midagi."
* Üksinda olles kuulan ma vanu eesti laule.
* Ma kardan tohutult kõdi.
* Kuigi ma olen tihti vaikne ja tagasihoidlik, siis ma naudin tähelepanu. Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis.
* Kui mööduv auto signaali laseb ja keegi sealt aknast veel midagi röögib ka, siis see küll mõnesmõttes meeldib mulle, kuid see ajab mind marru, kui bemmivennad arvavad, et nad võivad kõik tänaval kõndivad neiud ära rääkida.
* Eriti vihastab mind see, kui mõni "kõva kutt" saab tüdrukult vastuseks "ei", siis on see tüdruk kohe li*s ja kõike muud sarnast.
* Kui ma väike olin, siis ma unistasin sellest, kuidas ma suurena oma majas elan, kasvatan koos mehega kolme last ja meil on suur aed mida ma ise korras hoida saan ning suur karvane koer.
* Nüüd unistan ma sellest, kuidas ma saan tuttavaks inimestega, kellega nädalavahetustel koos ringi käia ja pidudel käia. Ma tõsiselt vihkan seda kodus passimist, kuid üksinda ma ka kuhugi minema ei hakka.
* Mu lemmik lill on must/sinine roos, kuid kuna seda eriti saada pole, siis meeldib ka tumepunane roos ja liilia.

Nonii, aitab ka, muidu läheb see rida siin liiga pikaks ja ma jätan endast erilise hälviku mulje teile. Tsaubakaa!

Nonii...

...ja ongi vaheaeg juba läbi. Polegi sellel nädalal midagi märkimisväärset teinud. Teisipäevast reedeni käisin tööl. Jalad valutasid ja selg tahtis õhtuks otsad anda, kuid see oli täitsa väljakannatatav. Viimasel päeval selg enam ei valutanud ja jalad ka nii hullud polnud. Emps ütles ka, et selle seismisega harjub ära ja siis pole enam midagi viga. Hommikul kaheksaks läksin tööle ja kella viie/kuue paiku lõpetasin. Selle aja jooksul vaid üks pooletunnine lõuna paus ja siis jälle täisrauaga tööd edasi. Esimesel kahel päeval ma mõtlesin, et sinna lauataha ma surengi on selja ja jalgadega. Õhtul koju jõudsin, siis olin nii unine, et käisin korraks ainult netis, vaatasin pool tundi telekat ja läksin ära magama. Nüüd ma saan aru küll, miks emps alati töölt tulles nii väsinud on. Aga peale seda nädalat ei taha ma enam väga pikak aega ühtegi küpsisekooki näha. Emps oli ka eile seda koju ostnud ja ma ei suutnud seda vaadatagi, sest sellest sai kopp nii ette, et vähe pole. Kuigi see šokolaad seal peal on väga hea. Mmm...
Okei, aitab ka nüüd, selline oligi mu vaheaeg. Täis tööd, väsimust ja vähest und.

Shopping tour.

Jeeee, lõpuks ometi on vaheaeg kätte jõudnud. Nii hea on hommikuti magada nii kaua kuni und jätkub, selleasemel, et 6.20 hommikul kella helina peale ärgata. Eile käisn Agega Tartus šoppamas. Läksime papsi ja onuga kaasa. Nemad läksid onu korteril ust vahetama ja me lasime ennast kaupsi juures maha panna. Läksime kohe Terranovasse, saime mõlemad sealt seelikud endale (võrus seda lootust polnud). Kolasime seal niisama kõik poed läbi ja läksime siis taskusse. Seal midagi huvitavat polnud ja suundusime siis Eedenisse. Jalgsi. Mul polnud viga, aga Age hädaldas, kuna tal olid kontsad ja ta ei jõudnud kõndida ja sild oli libe ka veel. Kolasime seal ka poodides ringi ja lõpuks läksime poodi N.Trend vms. Lihtsalt nii hea, uksest sisse astudes vaatasid vastu kõik roosad, punased, lillad, kollased ja muud erksad värvid. See on nüüdsest mu lemmik pood ka. Sain sealt 2 pluusi ja Andrale kleidi ka ja helistasin siis papsile, et kaua neil veel läheb. Õnneks tahtis ta just mulle helistada, et nad hakkavad tulema, et kust meid peale võtta. Käisime veel korra Siriusest läbi, sõime kõhud täis ja tulime ära Võrru. Õhtu möödus suhteliselt teleka täheall. Midagi head sealt küll ei tulnud ja ma isegi ei mäleta mida ma vaatasin, aga peale Superstaari käisin tiiru netis ja läksin ära magama. Lihtsalt selline unekas oli peal, et anna või otsad.
Nii, täna hommikul ärgates otsustasime Agega, et peaks veel tiiru linnas käima, kuna mõnesid asju me eile ikka ei saanud. Sain veel väikese musta üleõlakoti, retuusid ja päikseprillid ka. Age sai ka retuusid ja päiksekad. Rohkem ma sellel kuul raha ei raiska! :D Nüüd istun siin ja mõtlen, et külm on. Hommikul välja minnes tundus elu soe, aga kui välja jõudsime, tahtsime tuppa soojemate riiete järgi tulla. Andra oli ka nii tubli, et hüppas üle porilombi ja libises siis väga haledalt sinna pikali. Ise läbimärg, kindad läbimärjad. Mõtlesime, et mis teeme?! Koju tagasi ka kohe minna ei tahtnud. Ostsime siis Andrale uued kindad ja oligi asi korras. Õnneks püksid tal vett läbi ei lasknud ja need kuivasid ka päikese käes ruttu ära.
No mis veel.. Noh, ma mõtlesin, et see vaheaeg möödub taaskord koduseinte vahel, kuid empsi pikkade läbirääkimiste tulemusena saan ma alates homsest leivakasse tööle. Küpsisekooki tegema. (Ostke poest Eesti Pagasi küpsisetorti, siis tunnete tükikest mind! :D ) Ja kusjuures, see on ainuke küpsiskook mida ma hea meelega söön. Muidu mulle need küpsisetordid/koogid väga ei istu. Agaa, vähemalt saan selle eile ja täna kulutatud raha tagasi teenida jälle. yay. Hoidke mulle ainult pöialt, et mu selg otsasid ei annaks, kuna see seismine hommikust õhtuni pole just kõige mugavam. Eriti veel siis, kui seda igapäev tegema peab. Aga pole hullu, keegi polegi mulle väitnud, et raha kergelt tulema peab. :D

Seda ka veel, et te ei kujuta ette kui hästi võib mõjuda šoppamine. Tuju on kohe vägahea ja tahaks muudkui kõike teha ja igalpool ringi tatsata. :D

Aga davaiks, tsau nüüd ja ilusat kevade algust teile! (:

Just another ordinary day.

No tere jälle.
Pole päääris kaua kirjutanud, aga pole ka millestki kirjutada olnud, või õigemini, kui oleks olnud, siis ma ei viitsinud kirjutada jälle. :D Agano, millest siis rääkida? Võibolla sellest, et... ja eelmise pooliku lausega jäigi mu mõte poolikuks, kuna emps läks Andrat ja papsi maale viima ja ma pidin kaasa minema.. Tore, nüüd ei oska mittemidagi kirjutada siia jälle.
Noh, vahepeal on tegelikult igasuguseid asju juhtunud ja toimunud. Näiteks kauaoodatud Tsooru pidu, teine rebaste ja abiturientide möll, mõned sünnipäevad ja eelmine nv sai tööl ka käidud ja raha teenitud. :D Noh, jah, muidu läheb mul ikka endiselt, ehk siis igavalt. Nagu ikka, reede õhtu, ma istun kodus ja vaatan "Sõnasõda". Aniway, kool on ka endiselt vastik. Aga see on väga hea, et ainult üks nädal veel koolis käia ja ongi vaheaeg, küll ainult üks nädal, aga seegi hea, ja peale seda tuleb viimane veerand ning siis juba SUVIIII. Yay, seda ma ootan.
Ahjaa, seda ka, et see tüüp, kellest ma paar postitust tagasi rääkisin, on minevik. Ma ei teagi kuidas see juhtus, aga järsku, üleöö muutus ta mulle lõpuks ometi täiesti tavaliseks inimeseks. Ta on ise suutnud mulle sellise vastiku ja nõmeda mulje jätta, mis sellest, et me pole pikka aega suhelnud, kuid ta on hakanud mulle hoopis teises valguses paistma. Ja see on ainult positiivne!
Nii, siis võiks seda ka veel mainida, et kui väga tihti on mul selline lollakas tuju/komme vms, et väga paljud inimesed käivad mulle närvidele aegajalt, ainult oma totaka käitumise, sõnade ja olekuga, siis olen avastanud, et on mõned inimesed, kes pole seda tunnet minus tekitada suutnud. Interesting, samas, see on ka hea, ehk jääbki see nõme "komme" maha mul nüüd. Yay.

Tahaks kallistada kedagi, kahju, et ma hetkel üksi kodus, muidu kallistaks ja väntsutaks Andrat. :D

Jep, suhteliselt mõttetu blogi, kuid harjuge sellega. :D

If you can't get someone out of your head, then maybe they're supposed to be there...

Nonii, nüüd on see siis käes. Ma olen nii pikalt oodanud ja lootnud, et jääksin haigeks või midagi, ja et ei peaks kooli minema. Eile õhtul koolist koju tulles kraadisin ja oligi 37.5 palavik. Ma hüppasin rõõmust nagu lollakas mööda tuba ringi, emps mõtles, et mul on vist väga kõrge palavik juba, et selleüle õnnelik olen. :D Nüüd olen ka pool päeva 37.8 palavikuga mööda tube edasi-tagasi tatsanud,rohud ka ei võta alla seda. Kas ma tõesti sellist haigust tahtsingi?! Totakas, nagu ma olen, ma ei mõelnud sellele jubedale peavalule mis mul alati haigusega kaasneb ja sellele, et ma ei jõua seda vastikut teed ka sisse kaanida enam. Pool päeva, ja mul on juba villand haigusest. Tore lugu küll. Aga üldiselt polegi mul hetkel siia midagi muud lisada. Eks ma lähen lürbin lusikaga seda kuuma teed edasi ja loodan, et hääl vähemalt ära ei lähe.
Bye. ;)

Klatš ja kõmu.

Nonii, lõpuks ometi on siis kätte jõudnud laupäev, saab kauem magada. Võnoh, vähemalt nii ma nädala sees arvasin ja lootsin, kuid kus sa sellega. Ikka läheb see uni nädalavahetusel kuradi vara ära. See nädal on ka tegelikult väga ruttu möödunud. Kool on küll sama vastumeelne nagu tavaliselt, kuid vähemalt lohutab see, et suvi tuleb iga päevaga järjest lähemale. Yeah. ;) Ainult 4 kuud veel kooli ja siis ongi SUVIIII, üle poole juba sellest kooliaastast ära astutud.. Väga hea. ;)
Nii, aga mis ma räägin siis!? Nädal oli iseenesest suht igav. Kool ja kodu, kodu ja kool jne. Millegipärast annab loodus mulle ülepäeviti märku, et ma toas püsiks. Sellel nädalal juba 2 või kolm korda, ma isegi ei mäleta enam täpselt, oleks ma jääkamakaga mööda pead saanud. Kõige ohtlikum olukord oli kolmapäeval koolist koju minnes, kui see hiiglaslik kamakas minust umbes 20 cm kaugusele kukkus. Süda jäi seisma pmst ja edasi kõndidin pea taevapoole, et ega sealt midagi muud enam alla ei saja. Sama olukord oli ka esmaspäeva hommikul ning neljapäeva hommikul. Ja siis tuli reede, läksin Andrat lasteaeda viima, väljas oli väääga libe, kukkusin mõnusasti jalgupidi porilompi, isegi koti sang läks katki ja siis pidin seda seal parandama, keset tänavat. No tore, väga hea on koolis märgade sokkidega olla, proovige ise ka mõnikord. (y) Ahjaa, muidugi need draamad, mis mind pidevalt jälitavad. Endiselt ei saada meil klassis üle, et ma "klassi peale" ükskord natukene teravamalt vastu ütlesin, kui too hüppama hakkas. Peetakse mind ülbeks ja ma pidavat ennast maailmanabaks. (y) Perfecto, las nad arvavad nii, ega ma ei tulnudgi gümnaasiumisse selleks, et südamesõbrannasid leida, see, kui siin mõni üksik normaalne isiksus ka leidub, on boonuseks ainult siia õppimatulekule. Niiet, minupärast arvake minust mis tahate, ma käitun iga inimesega täpselt nii, nagu nemad käituvad minuga - oled minuga ülbe, siis olen mina sinuga ka. See, kui mõni inimene kodus on harjunud alati saama seda, mida ta tahab, siis ei tähenda see, et terve kool peaks ka tema pillijärgi tantsima, eriti veel siis, kui ta pill on häälest ära.
Ja siis veel kodu. No cmn, isegi kodus pole rahu enam. Pidevad möödarääkimised ja tülid. Oleks mul vaid mõni hea tuttav, kes oleks nõus mulle odavalt toa üürima. Papsi juurde ka hetkel minna ei saa, sest ma ei näe mõtet poole aastapealt kooli vahetamisel. Niisiis, eks tuleb edasi elada ja vaadata, mis saama hakkab.
Seda ka, et kui kellelgi on mõnikord mingit tegevust pakkuda, mis igavust eemale peletab, siis võite alati minuga ühendust võtta, mul nagunii pole midagi muud teha. Istun kodus ja ootan, et meteoriit alla kukus, siis oleks huvitav vähemalt. :D
Aga okei, tschüs nüüd.

Ahjaa, ma tean, et enamus kes mu blogisid loevad, peavad mind mingiks veidrikuks, kes pidevalt halab ja masetseb, kuid nüüd ma otsustasin, et lõpp halamisele! Elu ongi selline - tõusud ja mõõnad - need käivad eluga kaasas ja need tuleb üle elada ning kui midagi vägavägaväga tahta, siis see ka juhtub, või kui ei juhtu, siis järelikult pole piisavalt tahetud. Niisiis, elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Selle järgi üritan ma nüüdsest elada, väikesed tagasilöögid küll on, nagu te ise näete mu blogidest, kuid see käib asja juurde. Elan edasi oma väikestes unistustes ja teen seda, mis mulle meeldib, teiste arvamus minust võib olla kas hea või halb, ise otsustate, kumba te minust arvata tahate. Me elame vabal maal ja meie mõtted on vabad, so, tehke seda mida te tahate ja mis teile endale meeldib ja tehke seda enda, mitte kellegi teise pärast! I want to feel free now!
Igatahes, nüüd küll tsaubakaa. ;*

Go on. Reach your dreams.

Nägin täna öösel vastikut unenägu. Täpselt nagu filmis. Olime kusagil maitea kus, mina, Age, Andra ja emps. Mingit püssidega tüübid hoidsid issit kinni kusagil laos je meil olli käsil tema päästmise operatsioon. Roomasime millegipärast kõik neljakesi autodeall ja siis läksid emme ja Andra sinna lattu sisse ja siis kõmmutati nad maha seal sees, me muidugi ei teadnud seda Agega ja siis läks Age sisse. Temaga tehti sama ja ma jäin üksinda. Ma sisse ei läinud, vaid jooksin minema ja järgmisel päeval pidin RIng FM'i minema?!?, ma ei tea mida ma tegin seal, aga seal oodates nägin issit ja küsisin, et kas emme, Age ja Andra on... Ta ütles et jah ja siis küsisin, et kus nad on, ta ütles, et autos. Sellel hetkel ärkasin üles ja hakkasin nutma. Nagu mingi haigus, alati, kui issi siin käinud on, siis ma näen midagi taolist unes, ärkan üles ja enam tükk aega magama jääda ei saa. aga ünneks vahest on nende nõmedate unenägude kõrval ka mõned head unenäod, aga nendest ma siin ei räägi. :D Mõnikord on isegi selgeltnägija võimed, läbi une. See juhtub siis, kui ma hommikul ärkan ja tean, et ma nägin midagi mingil teema unes, aga ma ei mäleta mida. Siis kui see asi ka päriselt juhtub, sisi tean kohe, et olen seda unes näinud. Päris cool. :D
Aga okei, täna oli mul esimene tund vaba, kuna ma käin kolmapäeviti arvutis ja saan sellearvelt esmaspäeviti kauem magada. Koolipoole kõndisin, siis oleks jääpurikatega mööda pead saanud. Mingi mutike ajas harjavarrega katuseotsast jääpurikaid alla ja ma ei pannud tähele teda, kuigi ta oleks ise pidanud ette vaatama, et teised nendega mööda pead ei saa. Teine tund, võinoh, minule esimene, oli keemia. Mingid kahtlased ülesanded, millest ma mittemidagi aru ei saanud. Pidin esimesena tahvliette tehet kirjutama minema. Kuna Laane oli selle tahvli, kuhu seinale neid asju näidata saab ära lõhkunud ja see enam üles ei läinud, keris ta selle niisama tahvlipeale üles. Just siis, kui ma sain tehte alguse ära kirjutada, lendas see täie kolinaga alla sealt tahvlipealt. Ma oleks südamerabanduse saanud peaaegu. Pärast mõtlesin, et kui reaktsiooni poleks olnud, oleks tollega küll piki päid ära saanud. :D Siis läksime füsasse, suht mõttetu, kirjutasime paar lauset ära ja siis jälle ülesanded, mida ma lahendada ei osanud. Ootasin, kuni keegi ära teeb need ja siis sain ka ise need tehtud. Ajaloos pidime täna iseseisvalt õpiku abil tv'd täitma. Õpikus polnud pooli asju kirjaski, niiet, pool jäi mul vähemalt tühjaks ja kindlasti selle tunnitöö eest paneb ta kahe. Agano, pole hullu, ma juba harjunud nende kahtedega ka siin koolis. :D Ülejäänud tunnid olid suht vaiksed ja rahulikud. Väljaarvatud vene. Kuna me keegi õieti ei oska, võinoh, mitte üldse ei oska seal midagi teha, siis õpetaja sõimab meid pidevalt järvekateks või omamoodi inimesteks lihtsalt. Alati, kui ta midgai küsib ja keegi ei vasta siis tema sõnad on: "Miks on jälle vaikus? Miks ma jälle vaikust kuulama pean?" jne... Imestab alati, kuidas me põhikooli lõpetatud saime, kui me põhiasju ei jaga. Seal ei julgegi midagi öelda, isegi siis, kui arvad, et vastus peaks õige olema, sest kui vale on, siis hakkavad pead lendama pmst. :D

Aa, me mõtlesime Jettega täna, et kuna me mõlema horoskoobid lubavad meile seekord väga head aastat, siis üritame selle meelde jätta ja aasta lõpus teeme kokkuvõtte, kui täppi see horoskoop siiski läks. Minu horoskoobi järgi peaks ma sellel aastal mehe leidma?!?, kuigi vaevalt küll, kes too mind ikka tahab, siis peaks mul kõik tegemised õnnestuma ja aasta lõpus peaks mul olema võimalus nii mõnegi saavutuse üle uhkust tunda. :D Hästi, eks ma hakkan siis bingot ostma ja hoian silmad lahti, äkki näkkab. :D
Nüüd söön siin kuivatatud banaani laaste ja mõtlen, et peaks lõpetama nüüd, muidu mul hakkab halb nendest juba. :d
Davaiks, andke märku endast, kui midgai huvitavat teoksil on. (:

You know my name, not my story.

Nonii, pole päris tükk aega kirjutanud, kuid pole ka midgai väga kirjutada ka olnud. Selle aja jooksul on vahepeal taas see vabaduse vangla alanud, jah, kool, ma tõsiselt vihkan seda ja iga päevaga järjest rohkem ootan suve, et kool läbi saaks ja iga nädala möödudes tahaks koolist paberid välja võtta, sest see on nii masendav lihtsalt. Nüüd on siis ka "uued" klassikaaslased hakanud oma tõelist palet näitama - kes uurib liiga palju ja topib oma nina teiste asjadesse, kes on kahepealgeline, et ninaees on jubehea sõber ja seljataga laseb taga nii, et vähe pole jne... Isegi see on kooli juures masendav, et ma igapäev neid saiakesi söön lõunaks, varsti ei mahu enam riietesse, kui niimoodi jätkan, ja ei näegi oma põskedest kaugemale, nagu Jette ütleb aegajalt. Täna tegingi algust sellega, et ei sööks nii palju saiakesi enam - võtsin salati kaasa ja sõin seda, vähemalt sai kõhu täis. ;)
Mnjaa, mis siis veel juhtunud on.. Age pidas om sünnipäeva siin, 15.jaanuar oli see vist, kui ma õigesti mäletan. Age mehed ja Age sõpsud olid kõik koos siin, Kerli ka oli õnneks, kui teda poleks olnud, oleks ma üldse kodust ära läinud, sest muidu oleks ma niisama passinud siin. Aga igatahes, kui õhtu lähenema hakkas, mõtlesime Kerliga, et mida teha, Age läks omadega välja ja ütles, et ta tahab Bossu minna, ja et me Kerliga talle katet teeks.. Olime näus. Esialgu läksime kinno, vaatama filmi "Saatan". Kõige õudsem ei olnudki, kuid pingis sai ikka korralikult tõmmeldud selle filmi ajal. :D Nii, kui film läbi sai, käisime poes ja ostsime soojendust, sest esialgu pidime ka Agega Bossu minema, sest niisama väljas ka passidap oleks tahtnud, kuid kuna Boss meid väga ei tõmmanud, otsustasime Kerliga hoopis Tengelisse minna. Helistasime Ahtole, keda enne kinos nägime ja tuli välja, et nad lähevad ka Heikoga Tenksi ja saime kaasa nendega. Lisaks saime tasuta sisse ka, hoidsime hinge kinni, et dokumenti ei küsitaks ja õnneks ei küsitudki. Aga ok, ma rohkem ei räägi sellest, väga lahe oli tegelikult. :D
Aga praegu istun siin, kirjutan ja mõtlen, et millest ma üldse kirjutan? Andra oskab ka aegajalt nii lollisti käituda, et ma ei tea kohe, kas nutta või naerda. Ühel hetkel on ta kõige armsam olend üldse, järgmisel loobib mind palliga, puhub mulle mulle peale ja kamandab mu püsti ja ütleb: "Jookse nüüd ruttu diivani peale, maas on suuuuured krokodillid!", endal surmtõsine nägu ees. Nüüd peksis ka mu telekaeest minema, sest tema tahab Kivivalvur Ropkat vaadata, just nüüd, kui Kodus ja Võõrsilis kõige põnevam koht oli, tore õde küll onju. :D
Agajah, davai, kui midagi põnevat toimub, eks ma siis annan taas teada.
Seniks, bye. (:


Kerli, teeme kunagi ise ka seda, ma otsisin retsepti välja, mmmm. :D

Valmistusained:
2 cl Gallianot
2 cl kohvi
vahukoort

Valmistusviis:
Vala liköör teelusika abil kuumale kohvile (et jook jääks kihiline). Peale pane kergelt vahustatud koort. Joo kohe põhjani.

Eks te proovige ka. ;D

Mõttetu.

Vaheaeg hakkab vaikselt juba läbi saama, aga ma pole ikka mitte midagi teha jõudnud. Võinoh, õigemini pole mitte midagi teha. Mõnikord tahaks lihtsalt kuhugi ära minna, et ei peaks kodus passima ja päevast päeva ühtesid ja samu nägusid vahtima. Ükskõik kuhu, ükskõik mida tegema, see kodus kopitamine hakkab vaikselt koppa ette viskama juba. Peaks uusi tutvusi looma, aga millegipärast see ei õnnestu mul kunagi, juu ma siis olen selline, kes kõik eemale peletab ja nagu emps ütleb, olen ma ise oma hädades süüdi.. Tegelikult peaks üldse vanu tutvusi üles soojendama hakkama, väga paljud on kuidagi kaugeks ära jäänud viimaselajal.
Šhiiiit, mida halba ma teinud olen, et ükskõik mida ma ka ei teeks, see lihtsalt peab halvasti ja valesti minema.?