Vahepeal, nagu ikka, pole midagi põnevat juhtunud. Kool ja kodu ainult. Avastasin endajaoks taas maakodu, kuhu nädalavahetustel minna, kui muid plaane pole. Sooja ilmaga on seal eriti mõnus. Saab vabalt väljas olla ja ei pea mõtlema, et äkki naaber vaatab mind kahtlaselt, kui ma seal liiga lühikeste riietega juba ringi lippan vms. Aitasin vanaemal porgandeid, salatit ja mingit asja veel külvata (ma tõesti ei mäleta, mis see kolmas oli). Andra pani koos vanaisaga samalajal käsitsi 2 vagu kartuleid ja pärast küsis: "Kas nii vähe kartulit täidabki talvel meie kõhtu?" :D:D Ma olin sellest küsimusest tükk aega kõveras, kuna ta küsis seda nii tõsise ja vastust ootava näoga.
Pidasime vahepeal Andra viiendat sünnipäeva ka. Mis oli muidu 25. aprill. Algus oli üsna kohutav - empsi sõbranna tõi oma lapsed siia ja läks ise pooleks tunniks kosmeetikusse, et siis ka pärast sünnipäevale tagasi tulla, aga need lapsed on nii ära võõrdunud meist, et nad terve selle pool tundi kisasid vahetpidamata. Ma ei osanud midagi teha, ükski mänguasi neid ei lohutanud ja kui neil ema tagasi tuli, siis nad kartsid veel tund aega, et äkki läheb ta jälle minema ja ei lasknud tema küljest lahti. Lõpuks, kui kõik kohale jõudnud olid, hakkas üks tramburai pihta. Küll joosti ühest toast teise ja veeti mänguasju muudkui laiali. Lõpuks polnud kusagil enam ei istuda ega astuda. Ma ikka mõtlen, et kuidas saavad nii väikesed inimesed teha nii palju kisa ja kära?! Agano, pole hullu, see on normaalne, kui teisiti oleks, siis ma arvaks, et lastel on midagi viga.
No mis siis veel...
Olen endajaoks avastanud ka raamatud. Täiesti totter, varem ma ei tahtnud raamat
ut kättegi võtta, kuid need nn targad raamatud seal raamatukogu letitaga on nii huvitavad, et neid võikski lugema jääda. Viimasest raamatust lugesin välja näiteks selle, kuidas tunda ära kaalude tähtkuju inimesi. Nimelt, nendega vesteldes kallutavad nad tihti pead ühelt küljelt teisele, justkui mõtleks pingsalt küsimusele - kusjuures, minupuhul vastab see tõele. Olen tihti keset juttu avastanud, et pea käib ühelt küljelt teisele, nagu kaal ikka - kaalun. Kui olen ned taas pead kallutamast tabanud, hakkan endaette naerma ja siis vaadatakse mind taas kui erilist veidrikku.Siis veel tähtkujude sobivus - kaalud ja lõvi - nende vahel eksisteerib suur vastastikune sümpaatia ja täielik teineteisemõistmine. Kooseluks on see paar peaaegu ideaalne. Taas enamvähem täppi, vähemalt minu tutvusringkonnas, kuigi seda kooseluvärki ei oska kommenteerida.
No siis muidugi see kool. Ma lihtsalt ei suuda enam. Kuidas inimesed suudavad niimoodi teiste nina all lipitseda ja "sured sõbrad olla", kui seljataga kohe taas klatšima hakatakse?! Eriti tobe on see, kui keegi julgeb midagi nendele kõige suurematele lipitsejatele öelda, siis saab kohe sõnarahe endale kaela pluss mitu päeva põrnitsevaid pilke. Kus on normaalsus? Ega siis see, et neid kodus on hellitatud ja nad on harjunud sellega, et teised lasevad neil oma rahakotipeal liugu lasta, ei tähenda, et ka mina pean nende mänguga kaasa minema. Tõsiselt totter maailmavaade mõnel. Oleks ma teadnud, et mind siin selline seltskond ees ootab, oleks kindlasti mõne muu lahenduse kooli osas leidnud.
Vähemalt on see positiivne, et vahepealsed päikselised ilmad on mu nahka natukene hellitanud ja 0,002 tooni võrra tumedamaks teinud. Mis sellest, et keegi teine seda tähele ei pane, aga mina ise saan sellest aru. yay. Ootan taas suve edasi. Tegelen ka töö otsingutega, kuna ma tõesti ei viitsi terve suve niisama tühja panna ja kodus passida. teenin parem raha kui istun päevad läbi kodus ja kõlgutan diivanil jalgu.
For now - Adios Amigos! :*
No comments:
Post a Comment