Nonii, lõpuks ometi on siis kätte jõudnud laupäev, saab kauem magada. Võnoh, vähemalt nii ma nädala sees arvasin ja lootsin, kuid kus sa sellega. Ikka läheb see uni nädalavahetusel kuradi vara ära. See nädal on ka tegelikult väga ruttu möödunud. Kool on küll sama vastumeelne nagu tavaliselt, kuid vähemalt lohutab see, et suvi tuleb iga päevaga järjest lähemale. Yeah. ;) Ainult 4 kuud veel kooli ja siis ongi SUVIIII, üle poole juba sellest kooliaastast ära astutud.. Väga hea. ;)
Nii, aga mis ma räägin siis!? Nädal oli iseenesest suht igav. Kool ja kodu, kodu ja kool jne. Millegipärast annab loodus mulle ülepäeviti märku, et ma toas püsiks. Sellel nädalal juba 2 või kolm korda, ma isegi ei mäleta enam täpselt, oleks ma jääkamakaga mööda pead saanud. Kõige ohtlikum olukord oli kolmapäeval k
oolist koju minnes, kui see hiiglaslik kamakas minust umbes 20 cm kaugusele kukkus. Süda jäi seisma pmst ja edasi kõndidin pea taevapoole, et ega sealt midagi muud enam alla ei saja. Sama olukord oli ka esmaspäeva hommikul ning neljapäeva hommikul. Ja siis tuli reede, läksin Andrat lasteaeda viima, väljas oli väääga libe, kukkusin mõnusasti jalgupidi porilompi, isegi koti sang läks katki ja siis pidin seda seal parandama, keset tänavat. No tore, väga hea on koolis märgade sokkidega olla, proovige ise ka mõnikord. (y) Ahjaa, muidugi need draamad, mis mind pidevalt jälitavad. Endiselt ei saada meil klassis üle, et ma "klassi peale" ükskord natukene teravamalt vastu ütlesin, kui too hüppama hakkas. Peetakse mind ülbeks ja ma pidavat ennast maailmanabaks. (y) Perfecto, las nad arvavad nii, ega ma ei tulnudgi gümnaasiumisse selleks, et südamesõbrannasid leida, see, kui siin mõni üksik normaalne isiksus ka leidub, on boonuseks ainult siia õppimatulekule. Niiet, minupärast arvake minust mis tahate, ma käitun iga inimesega täpselt nii, nagu nemad käituvad minuga - oled minuga ülbe, siis olen mina sinuga ka. See, kui mõni inimene kodus on harjunud alati saama seda, mida ta tahab, siis ei tähenda see, et terve kool peaks ka tema pillijärgi tantsima, eriti veel siis, kui ta pill on häälest ära.
Ja siis veel kodu. No cmn, isegi kodus pole rahu enam. Pidevad möödarääkimised ja tülid. Oleks mul vaid mõni hea tuttav, kes oleks nõus mulle odavalt toa üürima. Papsi juurde ka hetkel minna ei saa, sest ma ei näe mõtet poole aastapealt kooli vahetamisel. Niisiis, eks tuleb edasi elada ja vaadata, mis saama hakkab.
Seda ka, et kui kellelgi on mõnikord mingit tegevust pakkuda, mis igavust eemale peletab, siis võite alati minuga ühendust võtta, mul nagunii pole midagi muud teha. Istun kodus ja ootan, et meteoriit alla kukus, siis oleks huvitav vähemalt. :D
Aga okei, tschüs nüüd.
Ahjaa, ma tean, et enamus kes mu blogisid loevad, peavad mind mingiks veidrikuk
s, kes pidevalt halab ja masetseb, kuid nüüd ma otsustasin, et lõpp halamisele! Elu ongi selline - tõusud ja mõõnad - need käivad eluga kaasas ja need tuleb üle elada ning kui midagi vägavägaväga tahta, siis see ka juhtub, või kui ei juhtu, siis järelikult pole piisavalt tahetud. Niisiis, elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita! Selle järgi üritan ma nüüdsest elada, väikesed tagasilöögid küll on, nagu te ise näete mu blogidest, kuid see käib asja juurde. Elan edasi oma väikestes unistustes ja teen seda, mis mulle meeldib, teiste arvamus minust võib olla kas hea või halb, ise otsustate, kumba te minust arvata tahate. Me elame vabal maal ja meie mõtted on vabad, so, tehke seda mida te tahate ja mis teile endale meeldib ja tehke seda enda, mitte kellegi teise pärast! I want to feel free now!
Igatahes, nüüd küll tsaubakaa. ;*
Nonii, nüüd on see siis käes. Ma olen nii pikalt oodanud ja lootnud, et jääksin haigeks või midagi, ja et ei peaks kooli minema. Eile õhtul koolist koju tulles kraadisin ja oligi 37.5 palavik. Ma hüppasin rõõmust nagu lollakas mööda tuba ringi, emps mõtles, et mul on vist väga kõrge palavik juba, et selleüle õnnelik olen. :D Nüüd olen ka pool päeva 37.8 palavikuga mööda tube edasi-tagasi tatsanud,rohud ka ei võta alla seda. Kas ma tõesti sellist haigust tahtsingi?! Totakas, nagu ma olen, ma ei mõelnud sellele jubedale peavalule mis mul alati haigusega kaasneb ja sellele, et ma ei jõua seda vastikut teed ka sisse kaanida enam. Pool päeva, ja mul on juba villand haigusest. Tore lugu küll. Aga üldiselt polegi mul hetkel siia midagi muud lisada. Eks ma lähen lürbin lusikaga seda kuuma teed edasi ja loodan, et hääl vähemalt ära ei lähe.
