Give me everything.

No lõpuks ometi, kooli on jäänud veel vaid see viimane nädal. Õpikud on ära antud ja järgmine nädal on lühendatud tunnid ka. Peale selle pole nendel teisipäeval kooli asja ka, kellel midagi vastata vaja pole. Väga hea. See kooliaasta on nii ruttu mööda saanud. Minumeelest alles me astusime esimesel septembril üle kooliläve. Kõik oli nii võõras. Kõik näod olid nii uued ja huvitavad. Ei osanud kohe kuidagi olla ega midagi teha. Nüüd saab aga üks aasta juba läbi ja kaks aastat ongi vaid jäänud veel. Nüüd, kui suvi on põhimõtteliselt juba alanud, ei oska ma ikka veel välja mõelda, mida oma suvega peale hakata. Tahaks võimalikult palju korda saata, et suve lõpus ei peaks mõtlema, et oleks võinud seda ja toda teha... Igatahes, suvi on mu mõtted juba vallutanud ja ma hakkan varsti vist tunde ka loendama, millal see vaheaeg ometigi algab siis.

Ja mis sii vahepeal juhtunud on? Juhtunud on see, et nüüd, kui kool hakkab läbi saama, on mu hinded nagu nõiaväel 90% paremaks läinud kui nad seda kooli alguses olid. Viimaste kursuste hinded on ka kuidagi liiga head. Nüüd ma kahetsen, et ma kooli alguses õppida ei viitsinud. Mate üleminekueksami sain ka nelja, klassi parim töö siiski. Mõni ei saa ikka üle, et ma tast ühe punkti rohkem sain. Täna muudkui loendas ülesannete punkte ja kommenteeris mulle: "Sa said siit ainult 2 punkti? Ma sain küll 6. Siit said sa 3 punkti, ma sain 4. Aa, aga siit sain ma ainult 2+2+3 punkti, sa said 6+7+7. Jajaa..." Ma sundisin end vägisi naeru tagasi hoidma, sest see tundus mulle lihtsalt nii naljakas tollel hetkel. Samamoodi ei suutnud ta leppida sellega, et mina sain kirjandi viie ja tema nelja. no kus siis kommenteeris. Taas väike naerupahvak minupoolt.
Eile käisin linnapea vastuvõtul ka ju. Kui ma paar nädalat tagasi kutse koju tõin, siis emps oli nii vaimustuses. Ütles, et see on ikkagi suur tunnustus, kui linnapea vastuvõtule kutsub. Paps samamoodi. Kuna emps kaasa tulla ei saanud, siis võtsingi papsi kaasa endaga, kuna ma üksinda minna ei tahtnud. Ja kui keegi veel küsida kavatseb, siis mind kutsuti sinna, kuna ma sain kogemata vene maakondlikul etteütlusel 3.-4. koha. Teisipäeval lähen veel direktori vastuvõtule ka. Üllatav on see, et varem pole ma mingite asjadega ühelegi vastuvõtule saanud. Age ka ütles mulle: "Vanas koolis sa küll nii hästi ei õppinud."

Nädalavahetustel olen muidu ikka maal käinud. Eelmine laupäev-pühapäev sai põhimõtteliselt 24/2 bikiinidega ringi lastud seal. Pühapäeva õhtuks oli mu selg nii ära põlenud, et pestes oli valus, kui vesi duššist survega seljale jooksis. Mõtlesin küll, et raudselt ajan nüüd naha maha, aga ei, jäi siiski alles. Koristasin maal autot. Seda poldud seest vist päris kaua, üle aasta vist isegi koristatud. Tolmu oli ikka korralikult. Tagatipuks oli tolmuimeja otsik ka veel kadunud ja ma pidin terve auto ilma igasuguse otsikuta puhtaks imema. Uskuge mind, see polnud üldse lõbus. Pärast pesin veel auto ka puhtaks ja niitsin muru ka ära. Natuke puhkust ja siis aitasin kartuli ka maha panna. Elu tuus. Mulle täiega meeldib maa elu. Nii mõnus on aias ringi kõndida teadmisega, et naabrid ei jõllita sind kullipilgul. Mulle meeldib maa töid ka teha. Ma ei teagi mis mulle sisse läinud on. Varem ma ikka üritasin viilida kõikidest töödest mida tegema pidi, kuid nüüd tahan juba ise muru niita ja rohida ja üldse igasuguseid selliseid asju teha, mida ma varem ei tahtnud.

Aga nüüd, istun siin kodus, kuulan Pitbull ft. Ne-Yo, Afrojack, Neyer - Give me everything ja siuke peotuju tuleb. Tõmblen siin toolil ja laulan kaasa, varsti tulevad vist naabrid uksetaha vaatama, et mis siin toimub, aga pole hullu, ma ei lase neid nagunii sisse. Piilun vaid korraks ukseavast ja tegelen siis oma asjadega edasi.

Suvi, tule nüüd juba. Te ei kujuta ettegi kui vigaseid unenägusid ma viimaselajal näen. Seal figureerivad suvi, mõned inimesed, keda ma healjuhul vaid korra näinud olen ja paljupalju pidu ja muid seiklusi. Suht tuus oleks kui mõni nendest unenägudest täide ka läheks, nagu mul aegajalt ikka juhtunud on.