Jälle mingi jama.

Vahel tundub nagu mu elu on üks lõputult hargnev kampsun, mida lahtiharutades tekivad lõnga sisse suured pusad või läheb lõng üldse katki. Üksvahe tundus juba, et mu elu polegi nii mõttetu nagu vahepeal tundus, aga nüüd on kõik jälle muutunud. Ma ei taha halada, aga ma ei oska enam midagi teha. Ükskõik mis ka ei juhtuks, ikka olen mina jälle süüdi. Nüüd süüdistatakse mind selles, et mu papsi auto on jälgimisealla võetud, kuna mingi debiilik helistas menti peale seda, kui ma kooliees autost välja hüppasin. See oli ainult üks kord, kuna papsil oli niigi kiire, mitte kunagi varem pole me nii teinud, aga just siis pidi mingi tropp meil taga olema. Hea seegi, et tuttav teada andis, et siuke värk nüüd on, aga nagu ikka, siis karati mulle kohe kallale, et mina olen süüdi. Cmon, ma poleks saanud ju seal välja minna kui ta ise poleks seal kinni pidanud. Kus loogika on?!

Üleüldse läheb kõik jälle halvasti. Mul on sellest kodus passimisest ka suhteliselt kõrini. Tahaks välja minna ja ühe tõsiselt raju peo maha pidada, aga seda ma ei saa teha, kuna mul lihtsalt pole kellegagi kuhugi minna ja ma pole väga selline inimene ka, kes läheks üksinda kuhugi välja, kuigi vahepeal mõtlen, et äkki peakski just nii tegema, siis on kõige suurem võimalus uusi tuttavaid juurde saada.

Ma ei ütle, et mu elus kõik ainult halb ongi, kuid viimaselajal tundub jälle, et kõik hea jääb kusagile varju, millegitaha peitu ja ma märkan seda järjest vähem. Peaks mingisuguse naeruteraapia tegema või ma ka ei tea mida, et seda masendust endast eemale peletada. Või siis peaks mõne nõia juurde minema ja laskma kontrollida, ega mul mingit "halba needust" vms peale pole pandud, et ükskõik mida ma ka ei teeks, lõppeb ikka katastroofiga.

Igatahes, jään nüüd oma hargnevat kampsunilõnga paikama, äkki õnnestub see millalgi terveks teha nii, et sõlmed väga teravalt tunda ei annaks. Tšau!